Jutu aluseks on USA Johns Hopkinsi rahvusvaheliste uuringute kooli professori Hal Brandsi raamat "Euraasia sajand. Kuumad sõjad, külmad sõjad ja nüüdismaailma kujunemine" (Hal Brands, "The Eurasian Century. Hot wars, cold wars and the making of the modern world", 2025).
1940. aastal kuulutas Jaapani välisminister, et demokraatia ajastu on lõppenud ja maailma hakkab kontrollima totalitarism. Aastal 2022 ajalugu kordus. Venemaa näol oli taas kaardil riik, mis tahab sama, mida teise ilmasõja agressorriigid. Hiinas kujundab aga Xi Jinping ühiskonda, mida valmistatakse ette impeeriumi laiendamiseks ja oma mõju globaalseks levitamiseks.
Xi ja Vladimir Putin on loonud telje, millesse võib lisada ka Iraani. Paneksin juurde ka Põhja-Korea. Kõik need riigid paiknevad Euraasias, mis hõlmab kolmandiku planeedi maismaast ja 70 protsenti rahvastikust. Siin on sündinud kõik viis peamist religiooni ja mitmed maailma kujundanud tsivilisatsioonid. Ambitsioonikad autokraatiad Saksamaast nõukariigini on püüdnud seda ala domineerida. Oma raamatus "1984" kujutas George Orwell Euraasiat kui sõjast hõivatud totalitaarset hiiglast.
Hal Brands loeb Euraasia sajandiks eelmist sajandit, mida iseloomustas sõjaliste konfliktide ägedus, sagedus ja ulatus. Kaks ilmasõda pluss veel külm sõda. Seda sajandit määrasid epohhiloovad muudatused ja äärmused, mis andsid paradoksaalsel kombel rahumeelsema, õitsvama ja demokraatlikuma süsteemi kui kunagi varem.
Euraasia võitlused olid paljuski need, mis kujundasid nüüdismaailma. Ja võitlus Euraasia juhtrollli eest on võitlus maailma saatuse ja vabaduse tuleviku eest. See, kuidas Ameerika Ühendriigid ja teised demokraatiad saavad hakkama nüüdses, teises Euraasia sajandis, sõltub eelmise sajandi õppetundide omandamise ulatusest.
Esimene ilmasõda tegi lõpu globaliseerumisele ja käivitas globaalse veresauna ajastu. Suurim globaalstrateegia küsimus oli tollal, kas Euraasia võimu tasakaal on võimalik ilma USA-ta. Ameerika siiski sekkus, kuigi liiga hilja ja mitte päris selleks valmis olevana.
Teine ilmasõda oli Euraasia sajandi tipphetk ja näitas, et hegemooni ambitsioonidele vastu seismine oli raske, kuid nende hilisem tagasi surumine veel kordades keerulisem. Molotovi-Ribbentropi pakti järgne Euraasia oli röövloomade paradiis, Hitler ja Stalin valitsesid alasid Siberist Atlandi ookeanini. 1940 pakkus Hitler Stalinile kogu maailma jagamist, lisaks Euroopale.
Teine maailmasõda näitas ka, et lääneriikide reageering uuele ohule oli retoorikast hoolimata väga aeglane. Sõja lõpus oli ilmne, et nõukariik oli samuti suunatud globaalse impeeriumi loomisele. Pool Euroopat oli Stalini võimu all ja Euraasias tervikuna oli Moskval kontrolliv seisund.
Sõda oli aga andnud tõuke strateegiale, mis võimaldas läänel siiski järgmine, külm sõda võita ilma uut kuuma sõda alustamata. Külma sõja tulemus oli nõukariigi suhteliselt rahumeelne lüüasaamine, mis kujunes selliseks põhjusel, et lääs lasi asjadel nii minna.
Külma sõja järgses eufoorias näis, et õudne Euraasia sajand on lõpuks läbi, kuid ajalugu ei lõppenud, ega ka Euraasia sajand. 2022. aasta alguseks oli külma sõja järgne demokraatiate domineerimine hakanud hajuma. Ukrainast Taiwanini oli õhk täis sõjaohtu. Külma sõja järgne globaliseerumine oli õitsenud USA tagatud julgeoleku tingimustes.
Demokraatia ei osutunud nii vastupandamatuks nagu loodeti. Nõukasüsteemi jäänused ja eliidi autokraatlikud instinktid viisid Venemaa tagasi tugeva juhi rööbastele. Hiinas püsis autokraatia ja tugevnes repressiivne süsteem. Hiina taotleb globaalset liidrirolli ja pikas plaanis on Pekingi siht jõu suurendamine vastasseisus läänega ja Hiina-keskse Euraasia kontinendi kujundamine.
Venemaa ei saa end näidata pürgivana globaalsele ülemvõimule, kuid see ei soovi ka regionaalse rolli juurde jääda. Esimene strateegiline suund oli Vene impeeriumi alade taastamine, kuulutades end Nõukogude Liidu järgse ruumi keskseks tegijaks. Putini projekti keskmes on alati olnud Euraasia ja see muutis eluliselt tähtsaks ka autokraatliku liidu Hiinaga. Putini plaanid kattuvad Pekingi omadega. Mõlemad näevad Euraasiat kui teed muudetud ilmakorrale.
21. sajandi kolmandaks kümnendiks on Euraasia paljuski vanas rivaalitsemisest rebitud seisundis. Venemaa püüab destabiliseerida ja diskrediteerida valitsusi Põhja-Ameerikast Aafrikani. Hiina omakorda kasutab meediat demokraatiates segaduse külvamiseks, süstides ühiskondadesse digitaalset valeinfot.
Putini täieulatuslik agressioon Ukraina vastu sai toimuda, kuna ta nägi, et tema varasemad sammud olid jäänud reaalse vastuseta. 2022. aasta osutus ootamatuks kriisiks, mis nagu 1940. aastatel näitas, kui kiiresti kõik võib kokku kukkuda.
Aasta pärast suurinvasiooni alustas demokraatiate koalitsioon enese kokku võtmise pikka protsessi. Võtmesõna on"alustas", kuna protsess ei ole kaugeltki veel lõpule jõudnud. Ajal, mil Putini sõda koondas demokraatiaid, tugevdas see ka vaba maailma vaenlaste Euraasia kindlust. Nende ühishuvi on Ameerika juhitud korra tagasi surumine.
Praegu võib parim stsenaarium olla uus külm sõda vastandlikke ilmakorra nägemusi omavate koalitsioonide vahel. Tarneahelad ja kitsaskohad muutuvad majandussõja tallermaaks, kuid välistatud ei ole ka sõja laienemine.
Putin väidab juba praegu, et võitleb lääne vastu Venemaa lagundamise ja orjastamise vältimiseks. Ja sõjalise kaardi on ta juba lauale visanud. Xi Jinping võib teha sama, rünnates Taiwani.
Veel põlvkond tagasi uskusid asjatundjad, et suurriikide sõda oli praktiliselt mõeldamatu, aga praegu on see üsna tõenäoline. Ajalugu ei kordu täpselt samas vormis, kuid igaüks, kes on kogenud Euraasia sajandit, näeb praegu sama malli. Hiina, Vene ja Iraan soovivad lõpu teha jõudude tasakaalule, mis oli demokraatiate kasuks. Demokraatiate ülesanne on seda takistada.
Kui USA tagasi tõmbub, tähendab see Euraasia revisionistlike jõudude vabastamist ja maailma, kus võtmepiirkonnad muutuvad geopoliitiliste võitluste tallermaaks. Euraasia sajand jätkub ja kuumeneb.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.