Näib, et USA presidendi Donald Trumpi välja hõigatud plaan tulevikus Gaza sektor kinnisvaraprojektiks on pannud liikvele ka muud mõtted. Nende lähtekohaks on eeldus, et Gaza puhastatakse palestiinlastest. Üks taolisi mõni aeg tagasi välja käidud plaane on Suessi kanalile rivaali ehitamine Gazast Vahemere ääres kuni Aqaba laheni Punases meres. Kasuna nähakse laevaliikluse ummikute vähenemist Suessi kanalis ja seega ka sõiduaja lühenemist Punasest merest Vahemerre ja vastupidi seilamisel.
Kuna kahe kanali konkurents mõjuks hindadele, eeldatakse nende langemist. Lisaks eeldatakse, et kanali olemasolu annaks tõuke Lõuna-Iisraeli ja lähikonna araabiamaade majandusele. Kasusaajad kohalikud riigid võiksid olla kanali rajamise rahastajad ja arendajad. Lisatulu võiks tulla ka USA kontrollitavas Gaza sektoris ning Lõuna-Iisraelis kogutavatest maksudest.
Ärilises plaanis torkab silma, et USA-d kui tulevast võimaliku Gaza sektori kontrollijat rahastajate seas ei mainita, kuid kasusaajate seas Gaza sektoris oleks ta ilusti kohal. Näib selline trumpilik äriprojekt, vähemalt esialgses plaanis. Tasub meenutada, et Suessi kanali tulu oli 2023. aastal 9,4 miljardit dollarit. Ja isegi huthi mässuliste Punase mere rünnakute tõttu kärbituna oli see mullu 7,4 miljardit dollarit.
Tegelikult selgub, et mõte ei olegi uus ja innovaatiline. Kunagi oli Iisraelil Ben Gurioni kanali projekt, mis sündis 1956. aastal Suessi kriisi järel. 1963 koostati kontseptsioonipaber, mis jäi küll 30 aastaks salastatuks ja ka pärast avalikustamist 1996. aastal ei pälvinud see tähelepanu. Meenutuseks Suessi kriisist niipalju, et tol ajal tekitas see omapärase lõhe riikide vahel. Ühel pool olid Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa, teisel pool Egiptus, keda toetasid USA ja Nõukogude Liit. Ehk siis Venemaa õigusliku eelkäija ja USA vahel on ka varem tihedat koostööd olnud.
Kriis kulmineerus Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri otsusega kanal natsionaliseerida. See kutsus esile Iisraeli, Prantsusmaa ja Suurbritannia sõjalise sekkumise, kuid rahvusvaheline surve eelkõige USA ja nõukariigi poolt sundis nad taanduma.
Tollane Ben Gurioni kanali projekt nägi ette monumentaalset veeteed, mis ühendanuks Eilati linna Punase mere Aqaba lahes Vahemere äärse Ashkeloniga, mis paikneb Gaza sektorist põhja pool. Kanali pikkuseks olnuks 260 kilomeetrit, kuna nägi ette mägede vahel orgude kasutamist ehitustehnilistel põhjustel. Nüüdse kanali otsejoon Gazast Aqaba laheni oleks lühem ehk 210 kilomeetrit, mis on vaid 16 kilomeetrit pikem kui Suessi kanal.
USA loodab kanalist ka strateegilist kasu, kuna see suurendaks ühe tähtsama meretee usaldatavust. Liigub ju Suessi kanali kaudu umbes 12 protsenti maailma kaubavahetusest. Kanal võidakse aga sulgeda suurriikide konflikti või mõne õnnetuse puhul, nagu juhtus 2021. aastal, kui üks konteinerlaev kanali blokeeris. Siis pidi laevaliiklus suunduma ümber Aafrika lõunatipu.
Kuid sellele teele on end strateegiliselt paigutanud Hiina, kontrollimaks seda mereühendust. Hiina on välja arendanud sõjalised suhted ja infrastruktuuri Lõuna-Aafrikas, Komoori saartel, Madagaskaril, Tansaanias ja Namiibias. Ja hiinlaste ainus välismaine sõjaväebaas on otse ameeriklaste Punase mere baasi kõrval Djibutis.
Võimalik tulevane kanal peaks ilmselt läbima ka mägist maastikku, kuigi enamus kulgeks läbi Negevi kõrbe. Kanaliga seotult nähakse ette ka muid arenguid, näiteks kindlamate ühenduste loomist India ja Pärsia lahe riikide vahel ulatumisega Iisraelini. Ja seda omavahel seotud raudteede ning meresadamate võrgu abil.
Elavneks ka kaubavahetus ja energiakandjate vood Lõuna-Aasia ja Pärsia lahe vahel ning sealt edasi Vahemerre ja lõpuks ka Euroopasse. Omaaegse puuvillatee taastamine kanali ja muu infrastruktuuri läbi muudaks Iisraeli strateegiliseks sõlmpunktiks.
Ben Gurioni kanali meenutamine annab aga põhjuse ära märkida ka tehnilisi lahendusi, mida tollal pakuti. Kanali kaevamisel nähti maksimaalse süviti mineku vajadust sõltuvalt maastikust kuni 457 meetrit, keskmine sügavus olnuks 229 meetrit. Tavalised tollased kaevetehnoloogiad ja tehnikad olid selleks pisut kiduravõitu ja kanali kaevamine kujunenuks ka üle mõistuse kalliks.
Planeerijad leidsid ebastandartse, kuigi küsitava lahenduse. Nimelt kaaluti võimalust kasutada kanali rajamiseks tuumarelva. Täpsemalt tuumalõhkelaenguid. Kuna kanali tollasest marsruudist oli 210 kilomeetrit praktiliselt inimtühjad kõrbealad, siis leiti, et erilist ohtu see kellelegi ei tohiks kujutada.
Arvestuslikult olnuks vaja kahe megatonni suuruseid tuumalaenguid, mis oleks paigutatud umbes 400-meetriste vahedega. Eeldati, et nende lõhkamisel saadakse 305 meetri laiune kanal. See tuumalaengute kasutamise plaan oli samuti salajane, allolevates viidetes on üks hiljem deklassifitseeritud dokument, milles siiani mõned kohad musta värviga kaetud.
Põhiliseks takistuseks arvati tollal olevat naabruses paiknevate araabiamaade vastuseisu. Mis olnuks ilmselt ka loomulik.
Selle jutu ajendanud uue kanali ehitamise kontekstis tuumalaenguid ei ole mainitud. Kuigi see plaan ongi veel üldsõnaline ja põhimõtteline, mitte tehnilist lahendust pakkuv.
Lõpetuseks võib märkida, et uue kanali projekt on jutuks võetud eelkõige eeldusel, et Gaza saab olema ameeriklaste kinnisvaraprojekt. Nimelt leitakse, et kuna praegusel hetkel veel mingeid kavasid Gaza ülesehitamiseks ei ole, siis ongi paras aeg kanali jutuga esile tulla ning see juba tulevastesse kavadesse sisse planeerida.
Väidetakse, et USA, Iisraeli ja araabia naaberriikide ühisettevõte parandaks nende suhteid ehk annaks ka strateegilist kasu. Paraku ei saa selles sugugi kindel olla, kuna araabiamaad ei kipu sugugi Gazat ameeriklastele uue Riviera rajamiseks loovutama.
Viited lugemishuvilistele
- United States Should Develop a Gaza Canal | RealClearWorld
- The Blogs: The Ben Gurion Canal: Vision Amidst Upheaval | Bepi Pezzulli | The Times of Israel
- Use of nuclear explosives for excavation of a sea-level canal across the Negev Desert in Israel, connecting the Mediterranean with the Gulf of Aqaba (Technical Report) | OSTI.GOV
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.