Kui Donald Trumpi administratsioon teatas USA arenguabiagentuuri USAID sulgemisest ja abiprogrammide lõpetamisest, tähendas see muuhulgas ka USA kaalu vähenemist globaalse lõuna riikides. Ja mitte ainult seal, kuna USAID toetas erinevaid tegevusi ka näiteks Ida-Euroopas, Balkanitel ja Ukrainas. Jätame aga selle konkreetse kahju USA mainele praegu kõrvale. Vaatame pisut laiemat pilti.
Lääne ideoloogiline külgetõmbejõud rahvusvahelisel areenil tervikuna on allamäge läinud juba mõnda aega. Aastatel 1950.–1960. alanud globaalse lõuna maade omavaheline koostöö on tugevnemas ja see koostöö muudab enamuse neist riikidest, et mitte öelda pea kõik, Euroopa konfliktides neutraalseks.
Kasu on lääne seisundi nõrgenemisest eelkõige Hiinal, kuid ka Venemaal. Mõlemad mainitud, pluss veel India, soovivad võimu ümberjaotamist maailmas ehk täpsemalt öeldes iseenese võimu suurendamist. Ameerika abiprogrammide lõpetamine annab neile selleks ka täiendavad võimalused.
Meie huvisid puudutab see hetkel eelkõige Ukraina sõja kontekstis. Maailma poliitikat määrab paljuski geograafia. Ja globaalsest lõunast vaadates on Ukraina sõda vaid üks kaugetest konfliktidest. Eks me ise vaatame ka seal lõunas toimuvaid sõdu kui kaugeid konflikte, millega meil justkui asja ei ole. Ja suures osas globaalses lõunas kõlab NATO laienemise süüdistamine sõja vallandumise taustana usutav. Indialased, hiinlased ja brasiillased arvavad, et ilmselt on süü mõlemal osapoolel ja Ukraina on vaid suurriikide omavahelise võitluse ettur.
Euroopast ja Põhja-Ameerikast vaadates näis maailm külma sõja ajal jagatuna kaheks, kuid suurem osa maailmast ei valinud kumbagi poolt. Külm sõda oli endiste kolooniate iseseisvumise ajastu.
Dekoloniseerimine tõi algul Aasias ja siis Aafrikas võimule senised iseseisvusliikumised. Tollal toetas neid nõukaliit ning paljud poliitikud neis maades ei ole seda tänini unustanud. On neist ju mitmed saanud ka hariduse Moskvas, kuigi tänapäeval on globaalse lõuna liidrite seas üha enam lääne kõrgkoolides õppinuid. Enamus globaalse lõuna riike on toetanud lihtsalt sõjategevuse kohest lõpetamist ja rahuläbirääkimiste alustamist. Need põhimõtted on olnud ka näiteks Hiina rahuplaanide aluseks.
Endiselt on tegevuses blokiväliste maade liikumine, mis selle nime all pidas oma esimese kohtumise 1961. Praegu peaks liikumises olema 126 riiki. Globaalse lõuna koostööks on loodud mitmeid foorumeid ja ühendusi, mis on üha nähtavamad ka rahvusvahelisel areenil.
Vormiliselt ei ole liikumine ühegi bloki poolt ega vastu. On tekkinud ühendused, nagu Aafrika Liit, BRICS ja G77 pluss Hiina. Valgete riikide majandusvõimu esindava G7 kõrvale on tekkinud G20, kuhu kuuluvad traditsiooniliste majanduskeskuste kõrval ka juhtivad arenguriigid. Läänemaad käsitlevadki arengumaid üha vähem eraldi riikidena ja üha rohkem riikide rühmana, mis koordineerib omavahel seisukohti.
ÜRO Julgeolekunõukogus ja peaassambleel tuli blokiväliste maade ühisrinne esile Ukraina sõja kontekstis. Kuni selleni paigutasid tähtsamad blokivälised maad suhted USA-ga omavahelistest suhetest ettepoole. Sõja algusega aga lähenesid need riigid omavahel. Trumpi taastulek Valgesse Majja eemaldas arengumaid läänest veelgi. Asi on ka selles, et USA-d on kogu aeg nähtud läänemaailma liidrina, mis tähendab, et tema tegevusi või tegemata jätmisi laiendati seni automaatselt kogu kollektiivsele läänele.
Üks süüdistus sellele läänele on silmakirjalikkus. Seda süvendab kindlasti Trumpi välja kuulutatud plaan muuta Gaza sektor kinnisvaraprojektiks ja koristada sealne elanikkond kuhugi mujale ehk korraldada etniline puhastus. Viidatakse, et kui Ukraina puhul räägiti vene vägede igat sorti kuritegudest, siis Iisraelil lastakse rahulikult terroriseerida palestiinlasi Gazas ja Jordani jõe läänekaldal.
Kui Venemaa puhul viidatakse rahvusvaheliste seaduste ja reeglite ja ÜRO otsuste eiramisele, siis Iisraeli sarnane tegevus jääb tähelepanuta. Imestatakse, miks Venemaa on välja lülitatud spordiüritustest ja selle omand on külmutatud, aga Iisraeli suhtes ei ole mingeid sanktsioone. Trumpi administratsiooni käitumine praegu lihtsalt süvendab neid nägemusi.
USA näib oma suurusest hoolimata olevat muutunud diplomaatiliselt kõrvalejäetavaks tegijaks, kuna asju aetakse riikide enamuse võrgustikes, koostöö ja rahvusvaheliste ühenduste kaudu. USA tõmbab neist aga üha rohkem eemale.
Kui lääs keskendus Ukraina sõja ajal eelkõige Euroopale, siis Hiina ja Venemaa rääkisid endiselt ka globaalse lõunaga. Lisaks on Venemaa kasutanud näiteks Aafrikas oma propaganda lisarelvana ka Wagneri palgasõdureid, kes said Jevgeni Prigožini ajal jala kindlalt maha prantsuskeelses Aafrikas. Ja lähinaabrusest väljaspool ei ole Venemaal ka sellist kolonialismilasti nagu lääneriikidel.
Globaalne lõuna ei väsi korrutamast mantrat, et maailma enamuse huvid erinevad lääne vähemuse huvidest. Selle taga on ka globaalse lõuna majanduskasv, mis on kiirem kui Euroopas ja USA-s. Majanduskasv annab aga tuge ka poliitilise võimu kasvule. Globaalse lõuna maade koostöö on pannud liikvele ka investorid, eriti Hiina omad, kes Pekingile kehtestatud sanktsioonide tõttu on suunanud kapitali Kesk-Aasiasse ja Aafrikasse.
Kõigele vaatamata ei ole blokivälised maad siiski hakanud ÜRO-s Venemaa poolt hääletama. Põhjuseks on asjaolu, et Venemaa ei järgi blokiväliste maade Bandungi kohtumise põhimõtteid riikide suveräänsuse austamisest. Ehk kui distantseeruda USA praegusest käitumisest ja pakkuda enam arengukoostööd globaalsele lõunale, võib ülejäänud lääs ehk midagi saavutada.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.