Juba mõnda aega on kuulda järjepidevat kurtmist, et demokraatia on ohus, liberaalne demokraatlik maailmakord on lagunenud ja ees on vaid teadmatus, et mitte öelda autokraatiate tõus maailma juhtivaks jõuks. Tsiteerin sel puhul ühe raamatu pealkirja: "Demokraatiat ei pruugi olla, kuid me hakkame teda taga igatsema, kui ta kadunud on". Ehk siis demokraatia on nii või teisiti endiselt teemaks.
Kasutan jutu alusena soomlase Timo Miettineni mullust üllitist "Demokraatia aeg" (Timo Miettinen, "Demokratian aika", 2024), jättes selle ajaloolise osa valdavalt kõrvale ja keskendudes nüüdishetke puudutavatele mõtetele.
Miettineni arvates on meil kujunenud tava mõelda demokraatiast kui korraldusest, mis toonitab püsivuse ja jätkuvuse tähendust, kuid võib-olla on demokraatia midagi muud, näiteks kord, mis ennast pidevalt uuendab. Demokraatia on muutunud süsteemitasandi mõisteks, mis on kaotanud suhte seda inspireerivate ajalooliste kogemustega. See on justkui sündinud tühjusest.
Demokraatia ajaloolise olemusega seostub palju küsimusi, mis on seotud nüüdisajaga. Demokraatia tugineb olemuslikult tuleviku avatusele ja ajalugu puudutavale juhuslikkusele. Minevik ja tulevik on seotud.
Demokraatia avatusele heidavad meie ajal väljakutse vähemalt kolm konkureerivat poliitilist strateegiat. Need on liberaalne mõte ajaloo lõpust, populistlik nostalgia ja autoritaarsetele valitsustele omane komme esitada ajalugu ohvrite loona. Tõsi ta on, et ajalugu ei anna otseseid juhiseid praeguste ja tulevaste kriiside tarbeks. Ajalooline mõte peaks aga võimaldama ka mõtlemist millegi uue sünnile. Meie aja demokraatia keskne valupunkt on aga vastuolu enamuse tahte ja üksikisiku õiguste vahel.
Meie sajandi algust iseloomustas nostalgia esiletõus ja sellest on saanud poliitiline tegija. Nostalgia on taustategija natsionalistlike ja populistlike liikumiste puhul. Populism leiab, et tõde rahvast leidub tema minevikust. Minevik on pakkunud populistidele turvalise näidismaailma nüüdismaailma kõrvale.
Oleks lihtsustav arvata, et nostalgia on vaid vaesemale rahvale omane. Rikastes maades ei too areng enam kaasa jõukuse kasvu, üha enam arvatakse, et järgmise põlvkonna tulevik on kehvem kui eelmisel.
Populism ei pruugi aga olla pelgalt negatiivne. See võib mõjuda poliitilise elu elavdajana, raputada kivistunud süsteemi ja seada küsimärgi alla traditsioonilised vaated. Külma sõja järel on maailm paik, kus väärtuste asemel võideldakse ajalooliste ebaõigluste pärast, selle pärast, kelle peegel on enam määritud.
Maailm on muutunud enam kohalikuks, seda määratlevad uued eristumise viisid: rahvuslikud, etnilised ja ajaloolised. Üks viis sellele reageerida ongi nostalgia, mis püüab leida moderniseerimisele vastukaalu isiklikust või rahvuslikust minevikust. Ajaloo suurt kulgu jälgitakse samal ajal võimetuna ja seda ümbritseb teatav melanhoolia. Maailm, milles me olime kunagi tugevad, on kadumas.
Nostalgias on eriline kogemus, mida kasutavad autoritaarsed valitsused. See on soov näha ajalugu kultuurilise või rahvusliku ohvri kogemusena, mille keskmes on lugu võimust ja selle kaotamisest. Ohvritunne võib olla nõrkuse märk, kuid see võib olla ka jõu allikas.
Külma sõja aegse kapitalismi ja sotsialismi võitluse asemele on tulnud pidev ohvriseisund, milles poliitiline energia suunatakse minevikku, sealsete väärtegude heastamisele. Globaalset või regionaalset juhtrolli taotlevatele riikidele, nagu Venemaa või Hiina, ei ole ajalugu eeskätt nostalgia allikas. Ta võib seda olla, kuid ennekõike on ajalugu lugu võimust, juhtimisest ja selle kaotamisest. Ohvrirolli arendamisest ja väärtegude heastamisest on saanud valitsejate identiteedi kujundamise osa.
Vene konservatiivne filosoof Ivan Iljin on kirjutanud Venemaa jubedast saatusest ja rahvuslikust alandusest ning kannatustest. Ajaloolane Timothy Snyder on nimetanud seda ajaloonägemust igaviku poliitikaks. See tõstab poliitika keskmesse parema tuleviku otsimise asemel ühe rahvuse ja selle tsüklilise ajaloo. Aeg ei ole suunatud tulevikku, see on pigem ringikujuline, tuues pidevalt taas esile mineviku väärteod. Ka demokraatia on Iljini arvates vastuolus Vene ideega. Demokraatlikud valimised näitavad tema arvates nüüdismaailma pahede allikat, individualismi.
Praegune demokraatia kriis on ka ajaline nähtus. Demokraatia avatust ja juhuslikkust ohustavad mõtteviisid esindavad vastandjõudu tuleviku avatusele. Aeg ehk ei ole ajalugu igavene tõde. See tähendab erandlikke valikuid teatud hetkel konkreetsetes tingimustes. Demokraatiale ei ole ajalugu vaid inspiratsiooni allikas, see sisaldab hulga avatud küsimusi, millega tegelemine on keskne identiteedi kujundamisel. Ajaloost on saanud demokraatlikes ühiskondades ka varasemast tugevam ühesuunaline jõud, mis näib hävitavat ajaloole omast mitmetähenduslikkust. Igavesed tõed on aga surnud ja maha maetud.
Kui demokraatial on mingi suhe ajalooga, siis tähendab see minevikku kuuluva erakordsuse valimist. Seda seepärast, et inimliku vabaduse tunnistamine üksikjuhtumite puhul on tulevikku puudutava avatuse vaatevinklist kesksel kohal. Demokraatia erinevus totalitarismist on ennekõike selles, et selles sisalduv võime alustada maailma uuesti ei ole kunagi kõikehõlmav, see kujuneb minevikust õppimise turvil.
Demokraatia on süsteem, mis pidevalt loob ennast uuesti kuni alustaladeni välja.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.