Vaatlen Soome erukindrali Pekka Toveri raamatut "Ukraina sõjast" (Pekka Toveri, "Ukrainan sodasta", 2025). Toveri oli Soome peastaabi luurepealik, ta on endine parlamendisaadik ja nüüd europarlamendi liige. Raamat valmis eelmise aasta lõpuks, mis on ka ajaraam Ukraina sõja kogemuste kirjeldamisel. Jätan kõrvale autori hinnangud ja soovitused operatiivse ja taktikalise tasandi sõjategevuse osas, olgu need asjatundjate hinnata. Piirdun üldisemate tähelepanekutega.
Autori sõnul on Vene diktaatori Vladimir Putini eesmärk olnud saada USA Euroopast välja, jätmaks Moskvale vabad käed lääne suunal puhvertsooni loomiseks. Ukraina kontekstis märgib autor, et Putin ei ole Stalin, kellele lõpuks piisas vaid Soomelt Karjala saamine. Putin tahab kogu Ukrainat.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski olevat sõja algul kaalunud juba varianti Donbassi okupeeritud alad loovutada. Kui ta oleks seda teinud, siis oleks see võtnud Putinilt hoova Ukraina sisepoliitika mõjutamiseks ja läände integreerumise vältimiseks. Seetõttu oli Putinil vaja Zelenskist lahti saada ja kiire sõjaline operatsioon tundus sobiva vahendina. Kuid Putin alahindas ukrainlaste võitlustahet ja lääne ühtsust ning ülehindas vene armee võimeid.
Sõda Ukrainas on küll paljuski tavapärane, kuid selles on mitmeid uusi momente. Esmakordselt näeme kaugmaarakettide ja droonide massilist kasutamist, autonoomseid relvasüsteeme nii maal kui ka merel, tsiviilsete infotehnoloogiate kasutamist sõjalistes operatsioonides jne.
Poolte võimeid hinnates võib öelda, et Vene relvajõud suudavad jätkata aeglast kurnamissõda, kuid oskuste ja vahendite nappuse tõttu on Vene võimed liikuvateks operatsioonideks piiratud. Vene võimete ja ründe-eeliste vastu oleks Ukrainal vaja tiibrakette, sihtimistoetust ja luba rakettide kasutamiseks Vene ladude ja transpordisüsteemi vastu.
Venemaal on probleem ka inimestega. Reservi väljaõppel põhinevat süsteemi ei ole, mistõttu inimesi värvatakse juhuslikult. Nende ettevalmistus on puudulik, mis aeglustab väeosade moodustamist, ja ka reservväelaste oskuste arvestamist eriti ei toimu. Enne rindele saatmist jääb koolituseks vähe aega ja ei ole ka koolitajaid.
Ukraina on suutnud oma logistika ja sõjatööstuse küll kaasajastada ja tööle panna, kuid inimestega on probleem neilgi. Neid lihtsalt ei jätku. Läänel omakorda puudub julgus Ukrainale sõjaväljal sõja lõpetamiseks võimeid anda.
Sõja taustaks on Venemaa ja Hiina soov seada küsimärgi alla lääne hegemoonia ja USA globaalne liidriroll.
Putin tahab multipolaarset ilmakorda, kus Vene kaal kasvaks. Eriti tähtis on talle domineerimine Euroopas, kus soov on nõukariigi piiride või vähemalt mõju ulatuse taastamine. Põhisurve on Ukrainal, kuid sihikul on ka Balti riigid ja Soome.
Putin vihkab demokraatiat ja põlgab lääne inimesi kui selgrootuid ja lodevaid ja seda suhtumist kütab ka lääne nõrk reageering tema tegevusele. Kuna Moskvas saadi aru, et sõjaliselt veel läänega jõudu ei maksa katsuda, siis alustati lääne õõnestamist seestpoolt. Raha oli piisavalt, et korrumpeerida lääne poliitikuid ja ärimehi. Alustati infokampaaniaid lääne nõrgestamiseks ja sisemiseks lagundamiseks. Radikaalsed parteid ja Donald Trumpi sarnased poliitikud olid sobiv sihtmärk. Vene rünnak Ukrainas pani küll mitmed asjad paika, kuid osaliselt on lääs jätkanud Vene sõjamasina rahastamist.
Lääs tegi kaks strateegilist viga. Esiteks võimaldas aeglane reageering Venemaal võimekusi suurendada ja sõja pikalevenivaks muuta. Teiseks ei valmistunud lääs ise pikaks sõjaks. Suurimaks toetajaks, kuigi neutraalsuse sildi all, kujunes Moskvale Hiina.
Venemaal ongi Hiina vasalliks muutumise oht. Näib, et just Hiina võib kujuneda selle sõja suurimaks võitjaks, eriti juhul, kui Trump katkestab suhted tähtsamate liitlastega Euroopas ja Aasias. Kui Moskval õnnestab saada haardesse Trumpi tundlikumad valdkonnad ja võimaluse survestada lääne poliitilist, sõjalist ja majanduslikku liidrit, võime olla olukorras, kus globaalsel malelaual hakkab malendeid liigutama tegelikult hoopis Hiina. Eurooplaste jaoks on siis oht sattuda mängurite seast malendeiks ja vahetuskaubaks.
Venemaa strateegiline nõrkus selles sõjas oli ja on autoritaarsele korrale omane kitsas vaade, kus liidrite arvamuses ei julgeta kahelda. Kuigi see on ka tugevus, kuna otsuseid langetatakse kiirelt ja ka juhul, kui need rahva elu negatiivselt mõjutavad. Venemaa on näidanud ka suurt osavust infomõjutuse kasutamisel. Vene infokampaania ongi Toveri arvates üks suurimaid ohte, kuna võib polariseerida lääne elanikkonda ja vähendada selle valmisolekut Ukrainat abistada.
Ukraina strateegiline nõrkus oli võimetus teha õigel ajal otsuseid kaitsevõime suurendamiseks nii pikas plaanis kui ka vahetu sõjaohu tingimustes. Kuna strateegilise otsustamise alla kuulub tervikjulgeoleku eest hoolitsemine, oli viga evakueerimise ebaõnnestumine, mis jättis miljonid ukrainlased venelaste meelevalla alla. Ka energiasüsteemiga toimunu näitas veel kord, et energia tootmise keskendamine võib olla majanduslikult kasulik, kuid sõja ajal suur risk. Ukraina strateegiline tugevus on riigi demokraatlik süsteem ja rahva kaitsetahe.
Õppetunnina Soomele toob Toveri muuhulgas välja otsuste langetamiseks vajaliku täpse olupildi olemasolu. Selleks on omakorda vaja luureametkondade ja poliitilise juhtkonna vastastikust usaldust. Väikeriigile on tervikliku julgeolekusüsteemi ja kriisivalmiduse kõrval vajalik ka liitlaste tugi. Lisaks piisavad varud sõjategevuse venimise puhuks, pluss võimekus vajamineva tootmiseks.
Igal juhul tõdeb Toveri kokkuvõtteks, et idas on taas võimul küüniline diktaator, kes tahab muuta globaalset tasakaalu ja otsustada Euroopa maade julgeoleku üle. Lääne ülioptimism demokraatliku korra üleoleku osas on purunenud ja valitseb külm jõupoliitika.
Euroopal on valida, kas lasta Putinil võita ja jätkata sõjategevust Euroopas või toetada Ukrainat võiduni, pannes Venemaa kuritegude eest vastutama. Seda võidakse teha sõltumata USA uue valitsuse tegemistest või tegevusetusest.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.