Kui Tallinnas Viru keskuses raamatupoes ingliskeelse aimekirjanduse riiuleid vaadata, torkab silma meie piirkonda käsitlevate raamatute rohkus. Viimati vaadatuna oli seal vist kuus raamatut Balti teemal. Varasemaga võrreldes kindlasti muutus. Ehk ajal kui läänes on korduvalt viidatud sellele, et need va baldid hoiatasid ju ammu Venemaa eest, et oleks tasunud neid rohkem kuulata, on paralleelselt hakatud meie kanti ka rohkem kaante vahele panema.
Võtan ette ühe viimase Läänemere regiooni teemalise üllitise, Oliver Moody raamatu "Baltikum. Euroopa tulevik" (Oliver Moody "Baltic. The Future of Europe", 2025). See lugu võib tunduda meie kiitmise võimendamisena, kuid kasulik teada, mida siis esile tõstetakse.
Moody raamat hõlmab mitte ainult kolme Balti riiki, vaid ka Soomet, Taanit, Poolat ja Saksamaad, seega Läänemere äärseid maid laiemalt. Ja kohati mõeldakse Läänemeremaid laia kooslusena, kuid puhuti nähakse ikka neid traditsioonilisi balte ehk Eestit, Lätit ja Leedut.
Moody sõnul oli Balti regioon aastaid kusagil lääne kujutlusvõime äärealadel. Kuigi tegelikult on see ju Euroopa südames. Ja geopoliitika kese on praegu nihkumas ida poole. Läänemeri on muutumas Euraasias käiva laiema suure mängu sõlmpunktiks.
Ajaloos on Läänemere piirkond olnud regionaalsete jõudude konflikti alaks. Külma sõja geopoliitiline orientatsioon tõi siia erinevad vabatahtlikud või peale sunnitud valikud: NATO, Varssavi pakt, mitteliitumine või neutraalsus ja seda kõike koos nende koosluste huvide ja väärtustega. Ka praegu on Moody arvates vähe tunda jagatud "baltilikkuse" tunnet, igal riigil on oma kuuluvustunne, olgu siis tegemist Põhjamaade, Balti riikide või Euroopa Liiduga.
Väsinud ja enese allakäigust teadliku Euroopa jaoks on Läänemere piirkond ideede ja optimismi allikas. Konkreetselt Eestisse näikse autor suhtuvat suure sümpaatiaga, nimetades meid mulluse aasta Euroopa kõige edukamaks väikeriigiks. Ta tõstab esile haridussüsteemi ja PISA-testides saavutatud kohta ja Transparency Internationali listis meie paigutumist samale tasemele Kanadaga.
Eesti tehnoloogiasektorit peab ta paljude maade kadestamisobjektiks ning toonitab, et Euroopa Liidus ja NATO-s on Eesti hääl olnud järjest kuuldavam. Teiste jaoks õppimisväärseks loeb Moody Eesti oskust teha äkilisi pöördeid.
Muidugi leiab märkimist digivärgindus, millega me ise oleme nii harjunud, et ei pane seda enam tähelegi. Moody arvates on Eestile omane ka kalkuleeritud riskide võtmine ja arusaam, et ühiskonna kaitse tähendab enamat kui varjendeid ja pomme, aga ta märgib ära ka elanike rahulolematuse poliitikute skandaalidega ja võõrandumise venekeelses elanikkonnas.
Kiita saavad soomlasedki, kes on eeskujuks kohanemisvõimes, vastupidavuses, tulevikku orienteerituses ja pikaajaliste väljakutsete kaines hindamises. Paljugi sellest, millest NATO-s ühiskonna vastupanuvõime osas räägitakse, on Soomes olnud argine poliitika juba aastakümneid.
Läti puhul leiab äramärkimist venekeelse elanikkonna teema ja nende identiteedikriis. Leedu saab kiita julguse eest välispoliitikas, näiteks suhetes Taiwaniga hoolimata Hiina survest.
Taani on esil eelkõige seoses Läänemere keskkonnakaitse teemadega. On ju Läänemeri merekeskkonda mõjutavate negatiivsete nähtuste poolest laialt tuntud. Nagu ka merealuse taristu ründamiste poolest.
Poola on omaette teema seoses tõusuga regionaalseks jõuks, mis näeb enesel olevat kohustuse kaitsta Euroopa piire Moskva agressiivsuse eest. Ja Euroopas laiemalt soovib Poola liituda Saksamaa ja Prantsusmaaga kontinendi juhtkolmikus. Ning loomulikult soovib Poola regionaalse liidri rolli, millega teised piirkonna maad ei pruugi nõustuda. Samal ajal on Poola vaadanud enam sisemaa kui mere poole ja tõeliseks Läänemere maaks on see alles praegu tõusmas. Saksamaa puhul on märgitud nende siseriiklikku pööret, mille kaitsealane näide on Ukraina sõjaline abistamine ja saksa üksus Leedus.
Kuid üldistavalt. Moody kirjutab, et väikesed, traditsiooniliselt ääremaadel asunud riigid on praegu muutumas NATO ideoloogilisteks eestvedajateks. Küsimus olla selles, kas Läänemaadel jätkub oidu neid kuulata ja maailma nende silme läbi vaadata.
Vene eriteenistused peavad praegu Euroopas laienevat varisõda, seda koos oma käsilastega. Kogu selle tegevuse põhjendamisel on pakutud erinevaid variante, kuid tõsisemate arvamuste kohaselt võib tegemist olla valmistumisega sissetungiks Läänemere piirkonda. Soov Balti riigid taas üle võtta olevat üks Vladimir Putini kinnisideid.
Balti riikidel on Vene survega rohkem kogemusi kui ükskõik millisel lääneriigil. Suurim küsimus on selles kontekstis, et kas Vene riskib otsese sõjategevusega NATO vastu. Enamuse arvajate sõnul ei ole Moskval selleks lähiaastail lihtsalt jõudu, kuigi ettevalmistused käivad. Teised väidavad, et lähiaastail võib Putin ähvardada invasiooniga, kuid peatuda enne kriitilise piiri ületamist. Hübriidsõda käib aga juba praegu täie hooga ja mitte ainult Läänemere piirkonnas.
Moody ise ennustab, et Venemaal võib olla nii motivatsioon kui ka vahendid panustamaks sõjale NATO-ga veel enne aastat 2030. Ehk siis tema arvates on risk täiesti reaalne.
Balti riikide suhtumist Venemaasse soovitab Moody lugeda realistlikuks, kuna see on liiga tihti õigeks osutunud. Üks peamisi kogemusi, mida Läänemere piirkond saab teistele pakkuda, on Moody arvates mudel ühtsuseks erinevustes. Siinkandi riigid on mudel selleks, mida analüütikud nimetavad minilateralismiks, piisavalt paindlike ja sidusate koalitsioonide loomiseks suurte rahvusvaheliste organisatsioonide sklerootilise seisundi ületamiseks.
Ja raamatus on palju muudki, mida lugedes kõrvad võivad liikuma hakata, aga eks vahest on ikka hea, kui keegi sinu piirkonda positiivse näitena näeb…
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.