Maikuus oli ühe taustajutu teemaks Venemaa dekoloniseerimine ja märkisin siis ka ühte ühendust, Post-Vene Vabade Rahvaste Foorumit. Selle teemakäsitluse tulemusel sain Eestis toimiva Põlisrahvaste Arengu Keskuse asutaja Oliver Loode kaudu kutse osaleda foorumi kohtumisel Vilniuses. Püüan järgnevalt kohtumisest väikese subjektiivse ülevaate anda.
Järjekorras oli see 2022. aastal asutatud foorumi jaoks juba 11 kokkusaamine ja kaks on veel sel aastal plaanis – üks Taivanil ja teine Kanadas. Ehk aktiivsust nagu on. Kuigi osalejad tulevad kohale oma kulu ja kirjadega, tasub foorum nende majutuse eest ja tegevuse üldine haldamine vajab ka vahendeid. Kust see raha tuleb, see mulle nende kodulehelt silma ei torganud. Vilniuse ürituse nimekirjas oli umbes 50 inimest, kohal näis olevat pisut vähem. Seega erilise massilisusega ettevõtmised ilmselt silma ei torka. Mitmeti arusaadav, kuna teema ei pruugi paljudele piisavalt kütkestav olla. Kuid küsimärke siiski jagus. Tänase jutu teksti järele Vikerraadio kodulehel panen ka viite Eestis elava Vene regionalismi eksperdi Vadim Štepa kirjutisele, milles ta väljendab omapoolset skeptilisust. Vilniuses teda küll ei olnud.
Kuid mõnedest mõtetest kohtumisel. Mitmed esinejad viitasid vajadusele lääneriikides selgitada, et Venemaa selle praeguses mõttes ei ole Venemaa, kuna sisuliselt ei ole tegemist ka föderatsiooniga. See, mida Läänes nähakse Venemaana, on tegelikult tohutu koloniseeritud ala, millel elavad paljud rahvad. Enamus neist on praeguseks juba kolonisatsiooni käigus muutunud vähemusteks iseendi maal. Ja maavarad on tegelikult mitte põlistel vene aladel, vaid koloniseeritud aladel. Päris-Venes, Moskoovias, neid eriti ei ole.
Paljudele kindlasti tuntud Paul Goble märkis videoesinemises, et lääneriikides oleks vaja luua uus, Moskvat toetavatele jõududele vastu seisev rinne. Või ehk laiemalt jõud, kes püüaksid tõestada Lääne ühiskondadele, et Venemaa senine territoriaalne terviklikkus on Läänele eksistentsiaalne oht. Läänes on Goble'i sõnul kahjuks endiselt jõude, kes on suhetest Venemaaga majanduslikult huvitatud. Ta tõi näiteks, et Vene valitsev klikk on varastanud kokku umbes 1,5 triljonit dollarit. Suur osa sellest on paigutatud Läände sealsete tegelaste abiga. Nood saavad vahendamise eest ehk vaid mõne protsendi, kuid kogusummat arvestades on see hiiglaslik raha. Seetõttu ei meeldi paljudele ka mõte vene omandi ja raha konfiskeerimisest Läänes.
Samuti ilmselt paljudele tuntud Janusz Bugajski Jamestowni Fondist viitas ka vajadusele Lääne ja üldse laiemalt maailma üldsuses selgitustööd teha. Näiteks tuleks toonitada, et Vene imperialismi lüüasaamine tähendab üldse imperialismi kui sellise lüüasaamist. See annaks paljudele rahvastele võimaluse iseseisva arengutee valimiseks. Siia juurde märgin vaid, et see sõnum oleks kasulik ka niinimetatud globaalses lõunas, kus imperialismi ja kolonialismi plaanis mõeldakse eelkõige lääneriike, kuid ei soovita osata märgata, Venemaad. Sealkandis on Vene tuntud rohkem kui vastukaal USA-le ja Läänele laiemalt. Seda paljuski ka Hiina retoorika toetusel.
Kui osa esinemisi olid tasakaalukad ja mõned ka konstruktiivsed, siis paraku oli ka mitmeid loosunglikke või üpris radikaalseid etteasteid. Ja silma torkas ka asjaolu, mis üldiselt ilmestab Venemaa opositsiooniliste jõudude omavahelisi suhteid – usaldamatus. Kuigi kui ehk retoorika värvikus maha arvata, olid mitmed süüdistused vene niinimetatud liberaalse opositsiooni suunal põhjendatud. Itškeeria pagulasvalitsuse juht Ahmad Zakajev süüdistas otsesõnu Mihhail Hodorkovskit, et too on oma enamusele apelleerimises ja tšetšeenide sõltumatuse vastasuses samal tasemel Putiniga. Ka mõned teised märkisid välismaal elavaid vene opositsiooni esindajaid nimeliselt ja kurjalt – näiteks Julia Latõnina sai oma osa. Ja kaldun arvama, et paljuski asja eest.
Radikaalsetest ettepanekutest jäi kõlama mõte, et venelastele võiks luua oma riigi, mis piirduks näiteks Moskva niinimetatud Kuldse ringiga. Et paljud venelased kaugemal pealinnast kurtvat, et neil ei ole tegelikult oma riiki. No rajatagu neile siis üks riik, kuhu soovijad võivad kolida. Selle peale kõlas kuulajate seast etteheide, et see jutt meenutab juba Stalini aegseid deporteerimise plaane. Kuigi vene riigi rajamisele kutsuja oli toonitanud, et see oleks soovijatele ning et venelased ise olla seda soovimas. Aga igal juhul põhjustas küsija saalis karjatuse "provokaator, kes ta siia üldse sisse lubas". Lugu hakkas juba segaseks kiskuma…
Oli ka Smolenski Saksamaal elava esindaja ettepanek, et Balti riigid looksid seadusandliku raamistiku Smolenskist pageda soovijate välismaale pääsemiseks ning aitaksid asutada ühes Balti riigis vabatahtlike pataljoni smolenskilaste jaoks, kes hakkaksid võitlema Valgevene ja Lääne-Vene vabaduse eest. Pihkva esindaja arvas vajaliku olevat oma piirkonna demilitariseerimise. Ja kõlas muudki huvitavat.
Lõpetuseks näide sellest, et vene inimese identiteet eri piirkondades on erinev. Novosibirski esindaja ütles, et nooruses ei käinud ta kordagi Vene Euroopa osas ja see talle tänini võõras. Kaliningradi ehk Balti Vabariigi venelasest esindaja teatas aga, et tema vanemad kolisid sinna juba 50ndatel ning ta kuulub seal kujunenud kohalikku uude rahvusesse. Praegu olevat aga häda selles, et neid on hakatud lahjendama, kuna Venemaalt sõidab sinna igasuguseid, neid venelasi… Ehk siis etniline venelane loeb teisi etnilisi venelasi oma kohalikult kujunenud uue rahvuse ohustajateks…
Konstruktiivse poole pealt veel Bugajski mõte, et Washingtonis ja Brüsselis võiks olla keskused, kus levitataks sõnumit post-Vene jõudude olemasolust. Sellega haakub ka Vadim Štepa mõte, et vaja oleks post-vene mõttekoda regioonide sotsiaal-majandusliku olukorra monitoorimiseks. Selle alusel saaks ka näidata iseseisvate riikide tekke majanduslikku ja sotsiaalset võimalikkust.
Üldmulje toimunust on vastuoluline, kuid eks omaaegsed Baltimaade pagulasjõud võisid ka puhuti algul sellist muljet jätta. Kui post-vene foorum rohkem tuima tehnilise tööga tegeleks ja andmestikke koostaks, oleks see hea alge millelegi, mida ma hetkel nimetada ei oska. Post-Vene mõte väärib aga igal juhul levitamist.
Kuuldu on järelkuulatav ja järelloetav Vikerraadio kodulehel koos viidetega.
Viited:
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.