Seoses mõttevahetusega Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku teemal võtan vesta ühest Soomes ilmunud raamatust. Juha Meriläineni üllitis kannab nime "Putini alttaripoiss. Patriarh Kirill ja Venemaa püha ründesõda" (Juha Meriläinen, "Putinin alttaripoika. Patriarka Kirill ja Venäjämn pyhä hyökkäyssota", 2024).
Raamatu nimi on muide laenatud Rooma paavstilt Franciskuselt, kes ühes intervjuus Ukraina sõja ja vastutuse teemal märkis, et "patriarh ei tohiks muutuda Putini altaripoisiks." Paavsti siht olnud ilmselt meenutada patriarh Kirillile, et tema ülesanne on juhtida kirikut, mitte kanda riigipea ees risti või hoida tema jaoks Piiblit avatuna.
Usk on delikaatne teema ja ütlen kohe, et Vene õigeusu kirikus ei ole kaugeltki kõik patriarhi seisukohtadega sõja suhtes samal meelel. Täieulatusliku sõja ajal on vähemalt 60 vaimulikku langenud oma sõjavastaste vaadete eest kiriku repressioonide alla.
Kirikul on Vene ühiskonnas tähtis roll ja sellest tasub rääkida. Küsitluste kohaselt loeb valdav enamus Venemaa venelastest end õigeusklikuks ja tihti on sõna "õigeusklik" justkui venelaseks olemise sünonüüm. Siiski näitavad küsitlused sedagi, et aktiivseid kirikus käijaid on siiski suhteliselt vähe.
Kuigi Moskva patriarhaadi kirikut kutsutakse Vene õigeusu kirikuks, ei ole Venemaa ja patriarhaadi piirid kattuvad. Moskva patriarhaadil on piiskopkondi paljudes välisriikides ja see kiriku kanooniliste piiride ulatumine väljapoole riigi piire on võimude silmis kasulik nähtus, mida püütakse ära kasutada.
Juha Meriläinen annab ülevaate ka ajaloolistest arengutest, kuid need jätan suuremas osas kõrvale. Märgin ära vaid asjaolu, et bolševikud omal ajal likvideerisid kiriku, seejärel taas lubasid, kuigi range kontrolli all ja mitmeid vaimulikke represseeriti. Sõja ajal lubas Stalin kiriku tegevust rahva vaimu kindlustamiseks, kuid Nikita Hruštšovi ajal algasid uued repressioonid. Olukord muutus alles Mihhail Gorbatšovi ajal.
Kogu aeg oli kirik nii või teisiti seotud KGB-ga, mis seda kontrollis. 1990. aastate algul jõudis avalikkusesse ka info, et kiriku juhtkond oli sisuliselt KGB palgal. Kaastööliste nimistus olid nii patriarh Aleksius, patriarh Kirill kui ka näites Kiievi metropoliit Filaret. 1961. aastal sai Moskva patriarhaat Kirikute Maailmanõukogu liikmeks ja muudeti nõukariigi välispoliitika tööriistaks. Seega olid kiriku esindajad seal eriti tihedas seoses eriteenistusega.
Nüüdne patriarh Kirill tegi kiiret karjääri ja sai 24-aastaselt patriarhaadi esindajaks maailmanõukogus. Esimesed märkmed tema koostööst KGB-ga pärinevat juba 1972. aastast ja pole ime, et ta kujunes üheks patriarhaadi tähtsaimaks diplomaadiks.
Ta on ka mitmetesse skandaalsetesse lugudesse sattunud, seda just patriarhiks olemise ajal. Nii jäi ta kaamera ette käekellaga, mis maksvat umbes 40 000 dollarit. Levisid üsna kindla alusega kuuldused, et ta on praeguseks juba miljardär.
Tekib küsimus, et mil moel suudab üks usuisake end nii rikkaks kosutada? Põhjus on Vene õigeusu kiriku kiires rikastumises 1990. aastate segastel aegadel. 1994 anti kirikule õigus tuua riiki kümneid tuhandeid tonne humanitaarabi, sealhulgas ka tubakatooteid. Üleöö sai kirikust üks suuremaid tubaka sissevedajaid. Andmed aastate 1994–1996 kohta näitavad, et kirik tõi riiki tollivabalt 40 miljoni dollari eest tubakatooteid ehk kümme protsenti kogu tubakaimpordist. Selle edasimüümine siseriiklike hindadega oli kullasoon.
Tegevus käis kiriku välissuhete osakonna kaudu ja osakonda juhtis Kirill. Tema kontrolli all oli teinegi kuldvasikas, Sofrino nimeline firma, mis tegeles ikoonide, ehete, vahaküünalde ja liturgiliste riiete valmistamisega ning muu hulgas ka pangandusega.
Rühm kirikuisasid, nende seas ka Kirill, asutas 1994. aastal panga, mis 2006. aastal nimetati ümber Sofrino pangaks ja mis tegeles kiriku rahandusasjadega, kuid ka laenude andmise ja investeerimisega. Üks Sofrino tulusaid ärisid oli tolli- ja maksuvaba veinide import, sisse toodi miljoneid pudeleid nii-öelda armulauaveini. Seda kulus ilmselt palju ja asi muutus vahepeal isegi kriminaalseks. Nimelt said samasugused õigused ka Afganistani veteranide fond ja rahvuslik spordiliit. Oli ka konkurents organiseeritud kuritegevusega.
Seetõttu palus patriarh Aleksius tubaka ja alkoholi kiriku tollivabast ärist välja arvata, aga jäi tähtsaim tuluallikas, nafta.
1997. aastal omandati Danilevski kiriku lähedal olnud hotell, soositud pudelivee bränd Holy Springs ja suur osa firmast Economic Partnership. Viimane eksportis aastail 1992–1996 umbes 20 miljonit tonni naftat ja naftatooteid, käive oli näiteks aastal 1996 ligi kaks miljardit dollarit. Kui välissuhete osakond nii aktiivselt praktiliselt kontrollimatu äriga tegeles, siis pole midagi imestada, et ka tegelejad ise, eeskätt Kirill, said oma noosi. Sealt siis ka alus Kirilli dollarimiljardäriks nimetada.
Meriläineni raamat annab ulatusliku ülevaate ka kiriku ja riigivõimu ideoloogilistest sidemetest. Kuid ka vene poliitiliste jõudude tuginemisest kirikule. Isegi kommunistide liider Gennadi Zjuganov on korduvalt viidanud Moskvale kui Kolmandale Roomale ja samastanud kommunismi alusepanijate ideed Jeesuse moraalikoodiga.
Ajalehe Zavtra peatoimetaja ja marurahvuslane Aleksandr Prohhanov on nimetanud õigeusklikeks ka Fidel Castrot, Yassir Arafatti, Jörg Haiderit ja Kim Jong Ili. Ka äärmusnatsid Venes leidsid usulise nägemuse, et vene rassi üleolek tulenevat nende aarialikust päritolust. Ning vene rahvas olla valge rassi päästja ja ainus lootus.
Lõpetuseks märgin, et miljardär Kirilli ühiskondlikku nägemust ning teoloogiat ilmestavad natsionalism ja traditsionalism, samuti ka messianism. I-le pani punkti Kirilli sooviavaldus tänavusel võidupühal, et Vladimir Putin valitseks aegade lõpuni. Nimelt do kontsa veka võib tähendada kuni sajandi lõpuni, kuid kiriku kontekstis kasutatakse seda eshatoloogilises tähenduses: Kristuse teise tulemiseni ehk maailma lõpuni.
Jääb vaid lisada ühe kõrge vaimuliku suust kõlanud üleskutse venelastele mitte karta tuumasõda, kuna kristlased on alati rõõmuga oodanud maailma lõppu, mis toob jumalariigi lähemale.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.