Tänane taustajutt on jätkuks kahele varasemale tuumarelvajutule, milledest üks käsitles lekkinud vene tuumadokumente ja teine USA Kongressi raportit vene tuumarelva teemal. Tänase jutu aluseks on USA Heritage Foundationi taustaraport Hiina tuumarelvast.
Hiinat loetakse maailma kõige kiiremini kasvavaks tuumajõuks, mis toodab iga aasta umbes 100 uut tuumalõhkepead. On pakutud, et aastaks 2035 on Hiina tuumaarsenal sama suur kui USA-l, kuid see on vaid arvamus. Andmed on olemas eelmise aasta mai kohta ja siis olnud Hiinal üle 500 tuumalõhkepea. Pentagon pakub, et aastal 2030 on neid üle tuhande ja aastal 2035 umbes 1500. Eraldi teema on see, millistele kandjatele neid paigutatakse. Kuid siin selgus puudub. 2021. aastal tuli ilmsiks, et Hiina ehitab riigi lääneosas kõrbes rohkem kui 300 uut raketišahti ja neisse mõeldud raketid on kõigi eelduste kohaselt mandritevahelised ballistilised tuumakandjad.
Alates aastast 1964, kui Hiina viis läbi esimese tuumarelvakatsetuse, on Peking rahuldunud seni kokku umbes 200 lahinguvalmis raketiga, ehk minimaalse tõrjehulgaga. Hiina on ka pidevalt toonitanud, et ei paiguta tuumarelva lahinguväljale esimesena ja kasutab seda vaid juhul, kui teda ennast on tuumarelvaga rünnatud. Ehk siis ainult vastulöögi andmiseks. Kuid Heritage'i taustapaber viitab, et nüüdse liidri Xi Jinpingi ajal on Hiina liikunud aeglaselt, kuid järjekindlalt eemale põhimõttest, et esimesena tuumarelva ei kasutata. Praeguse retoorika kohaselt kasutavat Peking tuumarelva vaid juhul, kui riik langeb strateegilise rünnaku ohvriks. Mida selline rünnak aga enesest võiks kujutada, ei ole märgitud. Ehk siis Hiina seisukohad on hakanud lähenema Venemaa retoorikale, mis omakorda on muutunud järjest ähvardavamaks ja tuumanupu poole piidlevamaks.
USA dokumentides ei olnud pikka aega mingeid viiteid Hiina tuumajõududes toimuvatele muudatustele. Kuid 2021 ilmus raport, mille kohaselt Hiina seadis lahinguvalvesse taktikalisi ballistilisi ja tiibrakette, mis võivad kanda nii tuuma- kui tavalist lõhkepead. Mullu oktoobris Hiina sõjalise võimsuse kohta avaldatud Pentagoni regulaarses raportis märgiti, et viimase 12 kuuga on Peking tootnud sadakond tuumarelva. Sealt tuli ka arvutus, et 2030ndate alguses või keskpaigas võib Peking saavutada USA-ga strateegilise pariteedi.
Selgituseks, et antud kontekstis tähendab pariteet kahe tuumariigi tuumajõudude umbkaudset kvalitatiivset ja kvantitatiivset võrdsust. Ja siin tuleb juba mängu Hiina võimalik ambitsioon. Kas soovitakse tõesti strateeegilist võrdsust, et seeläbi stabiilsus tagada. Või mõeldakse hoopis ülekaalu saavutamisele ehk strateegilisele eelisele. Tuumaeelis tähendaks olukorda, kus üks riik püüab teist vaos hoida ja ähvardada sellega, et omab rohkem või võimekamaid tuumarelvi mingis ühes või ka mitmes tegevuspiirkonnas.
Ajalooliselt on tõusva võimsusega riigid püüelnud just eelise, mitte pariteedi poole ja viimast on tunnistatud vaid juhul, kui eelise saavutamine osutus võimatuks. Nii näiteks pürgis imperiaalne Jaapan Vaikse ookeani tugevaima merejõu staatusele ja käivitas selleks 1870ndatel massilise laevaehitusprogrammi. Enne Esimest ilmasõda kippus Saksamaa heitma maailmapoliitikas väljakutset brittidele. Selle pürgimuse osa oli püüd rajada suurem laevastik kui Suurbritannial. Sellega käivitati lahinglaevade ehitamise võistlus kahe riigi vahel.
Külma sõja esimeses faasis püüdsid eelisseisundit saavutada nii USA kui nõukaliit. Kuni umbes 1960. aastani oli ülekaal ameeriklastel, seda nii tuumarelvade arvu kui ka eeliste tõttu rakettides ja pommitajates. Näiteks 1948. aasta Berliini õhusilla ajal oli päris kindlasti just USA tuumamonopol see, mis sundis nõukaliitu mitte sekkuma. Olla märke ka sellest, et president Kennedyl õnnestus sundida Moskvat Kuubalt tuumarelvi välja viima just tänu ameeriklaste eelistele kaugmaa tuumalöökide võimekuses. Alates 1965 kuni Külma sõja lõpuni oli kahe tuumariigi vahel kehtimas umbkaudne pariteet. Lihtsalt kummalgi ei jäänud muud üle kui asjade seisuga leppida.
Jutuksolev taustapaber viitab, et autorite arvates ei ole ülepakkumine, kui öelda, et praegu on USA ja Hiina omavahelises uues Külmas sõjas, milles Xi Jinpingil näikse olevat eesmärk saavutada eelisseisund. Mõlemad riigid loevad teist ohuks hulgas valdkondades, nagu sõjaline, ideoloogiline, informatsiooniline, diplomaatiline ja majandusvaldkond. Ja näib, et tegelikult peavad mõlemad silmas eelise saavutamist.
Võimalik, et praeguses seisus püüdleb Hiina esialgu pariteedile USA-ga ja möönab ka allajäämist Venemaa tuumavõimekusele. Seejuures tasub arvestada, et hoolimata Hiina-Vene praegusest näilisest partnerlusest on nende vahel ajalooliselt sügav usaldamatus. USA ja Hiina suhete dünaamika on aga hoopis erinev USA ja nõukaliidu omast. Nõukariigi majandus moodustas tipphetkel umbes poole USA majandusest. Hiina SKP on aga umbes 70% USA omast ja tänu ulatuslikule majandusbaasile ning tööstuse arengutasemele on hiinlased võimelised ameeriklastele konkurentsi pakkuma. Seega on Hiinal alus tuumaeelise saavutamiseks olemas.
Eeldatavalt tähendaks see tuumaeelisele pürgimist Vaikse ookeani lääneosas, samuti USA territooriumi tabada võivate rakettide arvu kasvatamist. Taustapaberi autorid soovitavadki USA-le valmistuda maailmaks, kus Hiina pürgib tuumaeelisele. Selleks soovitatakse mitte silmist lasta ka ohtu, kus USA võiks alla jääda nii Venele kui Hiinale. Teiseks, tegeleda USA tuumaarsenali vajadustega vastavusse viimisega. Ja kolmandaks, vaadata asümmeetriliste strateegiliste võimaluste poole.
Kolme tuumaloo kokkuvõtteks võib vaid tõdeda, et oleme taas tuumavõidujooksu maailmas ja mida rohkem neid relvi on, seda suurem kasvõi eksituse võimalus. Ning kui siis inimkond küsib, et "kes tegi?", saab vaid vastata, et "ise tegi".
Kuuldu on järelkuulatav ja järelloetav Vikerraadio kodulehel koos allikaviitega.
Allikas:
Advantage Over Parity: Assessing China's Expanding Nuclear Arsenal | The Heritage Foundation
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.