Mullu detsembris tutvustasin raamatut, milles Soome endine sõjaväeluuraja Martti Kari ja Jyväskylä ülikooli professor Antero Holmi kirjutasid Venemaa strateegilisest kultuurist. Raamatu ajendiks oli 2018. aastal Youtube'i riputatud Martti Kari samateemaline loeng, mis kogunud umbes kaks miljonit vaatajat.
Nüüd vestan Martti Kari mälestustest, mis ilmusid Laura Halmineni kaasabil (Laura Halminen, "Martti J. Kari Käsikirjoitukset eivät pala", 2024). Kari ise oli mullu augustis sunnitud ajuvähile alla vanduma. Halminen on raamatus kasutanud ka mälestusi Martti Karist tema teekaaslastelt nii õpi- kui töötegevuses.
Mälestuste nimetus tuleneb Kari lemmikautori Mihhail Bulgakovi raamatust "Meister ja Margarita", soomekeelses väljaandes "Saatan saabub Moskvasse". Seal on koht, kus saatan Meistrile tema põletatud käsikirja tagastades ütles, et "käsikirjad ei põle". Ja sellest lausest saigi Kari mälestuste pealkiri. Ta tõlgendas seda seisukohana, et tõde ei hävi.
Luureteemade käsitlemine avalikkuses ei ole Soomes ikka veel tavaline ja ega see seda mujalgi ole. 1960., 1970. ja isegi 1980. aastatel oli see teema tabu. 1990. aastatel reeglid pisut leevenesid, kuid suhetes avalikkusega jäi range suhtumine püsima.
Seetõttu on Kari raamat üsna haruldane oma sisu poolest, kuigi see olla luureametkonna poolt enne avaldamist üle vaadatud. Karit on nimetatud russofoobiks, kuigi ta enese sõnul seda ei ole. Ta oli lihtsalt juba koolis huvitunud Venemaa, tollal siis nõukaliidu asjadest. Kuulas venekeelseid laule ja lemmikuks kujunes Vladimir Võssotski. Ja muide, oma magistritöö vene keele ja kirjanduse alal kirjutas ta vene keeles ning just Võssotskist.
Ajateenistuse läbis ta dessantväelaseks, täpsemalt luurajaks-diversandiks õppides. Tasub esile tuua tema märkus, et tulevastele sissidele õpetati tingliku vastase relvastust, et seda vajadusel kasutada, ja valdavalt oli see nõukogude oma. Sekka näputäis Ameerika relvi ja osa nõukaliidu omi nimetati läänemaiseks. See kinnitab muljet, mille sain 1990. aastatel Soome reservohvitseridega rääkides: soomlased valmistusid kogu aeg, ka soometumisajal, ainult üheks – järgmiseks sõjaks idanaabri vastu.
Igal juhul pakuti Karile ohvitseriks õppimist ja ta nõustus, soovides saada luureohvitseriks. Selgus, et kasu oli tema huvist vene keele vastu. Selle oskajaid vaadati pisut viltu, et venemeelsed või nii. Kaitseväes oli nõudlus selliste oskuste järele suur ja 1985 suunati Kari Leningradi vene keele täiendkursustele.
Kuna teda valmistati luurajaks, siis treeniti teda tõlgiks, mis on luuraja jaoks info kogumisel väga kasulik amet.
Asudes tööle signaalluures õppis Kari signaalluure seadmete operaatoriks, mis tähendas talle nelja aastat ja 800 tundi lende Soome lahe kohal, kuulates pealt nõukaliidu sõjaväeüksuste sidet. Seetõttu sattus ta lennukis olema ka 1991. aasta 20. augustil, kui Pihkvast läks Tallinna poole teele dessantvägede kolonn.
Mitmeid ohvitsere tundis ta juba hääle järgi, kuid äkki ilmus eetrisse võõras hääl, kutsungiga Bars 10. Hääl teatas rahulikul toonil, et "kuulge, kui läheme Tallinna, siis ei mingit, kordan, ei mingit tulistamist ega vägivalda nende kuradi eestlaste suhtes. Kordan, see kehtib kõigile, kinnitage, et olete käsu kätte saanud".
Kari sai aru, et tegemist oli Pihkva diviisi komandöriga. Bars tähendas nimelt lumeleopardi, mis oli diviisi sümbol. Ja number 10 tähistas ülemust. Nüüd läks lennukis kiireks, et raporteerida kaitsejõudude juhatajale ja tema kaudu riigi juhtkonnale, et venelased ei kavatse Tallinnas jõudu kasutada.
Aastal 2000 sai Kari pakkumise minna Bosniasse SFOR-i koosseisu tsiviil- ja sõjalise koostöö osakonna ehk G5 juhiks. Seal oli neil tegemist ka venelastega, kes kasutasid Bosniat Tšetšeenia sõjast tulnud sõdurite puhkepaigana. Nendega olnud see jama, et nad röövisid taksojuhte ja käisid bordellides, mille kaudu kulges ka üks uimastite salakaubandustee.
Jätan vahele tema viibimise Varssavis sõjaväeatašeena, kuid märgin, et 2006. aastal käis ta Krimmis. Ja Poolas hakkas õppima ka araabia keelt, nii igaks juhuks. Tal olnud üldse kustumatu õpihimu, mis saatis teda elu lõpuni. Lisaks keeltele omandas ta ka küberalase hariduse ja kirjutas sel teemal ka doktoritöö.
Vahepeal jõudis ta olla Euroopa Liidu nõustamismissioonis Ukrainas ja Krimmi sündmuste kulmineerudes OSCE vaatlejarühmas, mis püüdis pääseda Krimmi, kuid ebaõnnestunult. Luurajana sai Kari tuvastada tõiga, et seal olevad Vene väed olid regulaarüksused ja ta kirjeldab ka seiku, kuidas vaatlusrühma ohvitserid neid asju tuvastasid.
Kodus Soomes osales Kari ka luureseaduse ettevalmistamisel ja oli taas luurekeskuses. Sealt üks huvitav seik tegelasest, kes oli luureülem ja kellest oleme varem rääkinud. Nimelt Georgij Alafuzoff, hüüdnimega Fusse. Too käis Moskvas kindralstaabi akadeemias õppimas ja luurajate jaoks oli arusaamatu, miks ta pidevalt uuris asju, mis justkui ei olnud talle teadmisena vajalikud.
Kari ise arvas, et Fusse oli väga isamaaline ohvitser, kuni naaber oli nõukaliit. Kui aga naabriks sai Venemaa, oli juba teine asi. Välja lõi tõik, et tema vanemad olid pagenud Venest bolševike eest, kuid ilmselt jäi mõtlemine Vene-keskseks. Seetõttu ei olevat Fusse soovinud ka Soome liigset sõjalist tugevnemist.
Eelaimdused kinnistusid, kui Fusse Euroopa Liidu sõjaväeluure juhiks saades kuulutas, et Krimmis Vene vägesid ei ole. 2017 ilmnes ka, et Fusse oli aastaid rikkunud salastusreegleid ja tundlikke dokumente koju viinud. Tänu temale ilmusid paljud salajased ja eriti salajased dokumendid ajalehes Helsingin Sanomat. Raamatu jaoks pakutud Alafuzoffile võimalust neid teateid kommenteerida, kuid too loobunud.
Üks seik veel. Kari ajas järjekindlalt luureõpetuse sisseviimist Soome kõrgkoolides, tuues näiteks USA. Üks tema selleteemaline kirjutis on ka raamatu lisas. Jyväskylä ülikoolis see tal ka õnnestus ja ta ise asus seda õpetama. Ainet nimetati küll "julgeolek ja strateegiline analüüs", kuid asja iva on selles, et tegemist on sisuliselt andmekogumise viiside ja analüüsi õpetusega. Kindlasti oleks see kasulik ka meil, kuigi võib-olla on see aine juba olemas, ei tea.
Lõpetuseks jääb vaid öelda, et tegemist oli väga mitmekülgse ja viimse hetkeni aktiivse inimesega, kes kinnitas teesi, et "kes teeb, see jõuab".
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.