Jutt tõukub ajaloolase Alexander Etkindi üllitisest "Kurjuse olemusest", kuigi kasutada olnud venekeelne täiendatud väljaanne (Александер Эткинд, "Природа зла", 2024) on inglise keeles avaldatud kui "Looduse kurjusest", kuid kaalukam on see, mis kaante vahel.
Raamatul on ebatavalised kangelased: turvas ja kanep, suhkur ja raud, tursk ja nafta. Ehk juttu on toorainetest, mis on osa loodusest, aga ka majandusest ja kultuurist. Ning juttu on ka toorainesõltuvusest ja selle mõjust.
Loodusrikkustel on erinev väärtus. Hõbeda nappusest võivad kannatada rikkad, vilja puudusest vaesed ja õhu puudusest kõik. Kuna majandused erinevad, on ka loodusrikkustel erinevad poliitilised omadused.
Ajalugu näitab, et impeeriumite teket, revolutsioone ega globaalset soojenemist ei ole võimalik mõista kurjust eirates. See kurjus väljendub nii riigisiseses kui ka rahvusvahelises vägivallas, vabaduse puudumises ja majanduslikus ebavõrdsuses. Tänapäeva eripära on selles, et poliitiline kurjus langeb tihti kokku ökoloogilise kurjusega. Kokku sulavad ajaloo neli telge: poliitika, majandus, ökoloogia ja moraal.
Etkind käib läbi inimkonna ajaloo kui eri loodusressursside kasutamise loo. Üks keskne teema on energia, millel põhineb ju kõik. Inimene seda tegelikult ei tooda, valdavalt on see toodetud päikese või laiemalt looduse poolt, olgu see siis tuul, vesi, kütus või toit. Kui puu annab põledes kolm korda rohkem energiat, kui kulub selle kogumiseks, siis söe põletamisel eraldub energiat juba kümme kuni sada korda enam ja nafta annab kuni tuhat korda rohkem energiat, kui selle tootmiseks kulus. Esimene energiaallikas oli inimese jaoks puit, mida hakati aga tarbima rohkem, kui kasvas.
Kui puitu hakati mitmetes toodetes metalliga asendama, oli vajadus puidu järele ikka endiselt suur. Seda kulus metalli tootmisel tohututes kogustes. Linnade areng oli metsadele katastroof, näiteks Pariisis vajas iga elanik aastas kaks tonni küttepuid.
Puit oli kõrgelt maksustatav. Maksudeks oli väga hea teravili, mistõttu isegi kartulite kasutuselevõtu järel koguti makse jätkuvalt nisu, maisi, riisi või odra kujul, sõltuvalt piirkonnast. Tehnoloogia arenedes muutus vili maa, päikese ja töö produktist naftaproduktiks, kuna iga viljatonni tootmiseks hakkas kuluma barrelite kaupa naftat. Ehk põllumajandus muutus petromajanduseks.
Praegusel sajandil kujunes toidu tootmisel piiravaks mitte maa nappus, vaid õhk. Liha ja piima tootmine annab 18 protsenti maailma kaloritest, kuid 60 protsenti heitgaasidest.
Pakutakse lahendusi, nagu loomakasvatuse vähendamine globaalses põhjas, taimetoitluse levik ja maksude tõstmine lihale ja piimale ehk nende viimist samale pulgale tubaka ja alkoholiga. Viimased on teatavasti sõltuvust tekitavad ained, kuid sama on ka suhkur. Kui vajaliku soola hulka organism teab, siis suhkrut võib üle tarbida just sõltuvuse tekke tõttu. Etkind viitab, et kui vili tekitas talupoja ja tekstiil proletariaadi, siis kodanlus loodi suhkruga teest.
Omaette lugu on kullaga, mis ei ole päikese abil loodud aine. Tulenevalt haruldusest ja keemilisest püsivusest kasutati kulda ja hõbedat alati rikkuse säilitamiseks. Kullavarude kogumisel on nüüdisajal oma eripära. Kui Venemaa sõltuvus tooraine ekspordist ja tema liigsuured sõjalised kulutused ja inimkapitali allakäik on teada, siis kullast on selles kontekstis vähem juttu.
Venemaa püüab järjest enam vahendeid paigutada kulda. Riigil olla ametlikel andmetel 2000 tonni kulda maksumusega umbes 77 miljardit dollarit. Ja kulla ost on olnud kasvutrendis. Eelmisel kümnendil oli Venemaa suurim kulla ostja. Ehk korratakse tooraineimpeeriumite poliitikat. Ja muide, mullu alustas suurt kullaostmist ka Hiina. Siin on üks aga – liigne tähelepanu kulla varumisele olla alati katastroofi eelaimdus.
Edukamad on rahvad, kes loovad väärtusi tööga, millelt riik saab makse ja vastutasuks hoolitseb inimeste heaolu eest, et nood paremini töötaksid ja makse maksaksid. Toorainerendil parasiteerivas riigis on elanikkond liigne. Eliit sõltub mitte elanike tööst, vaid tooraine hinnast. Riik hakkab kaitsma ressurssi, monopoliseerima kaubandust, õhutama tarbimist ja laiendama kaevandamist.
Ajaloo õppetund on selles, et toorainetulusid omav riik ei ole suuteline looma heaoluühiskonda. Rikkuse allikaks on loodus, arengu allikaks riik. Toorainekesksed riigid ei oska raha muul viisil teenida, aga nad oskavad seda kulutada.
Taolistes riikides on selge seisuslik jagunemine. Ülirikkuses elab üks kuni kaks protsenti elanikest ehk niinimetatud petromachod, kes on hõivatud nafta ja gaasi tootmises. Pluss neli kuni viis protsenti neid, kes tagavad julgeoleku, riigieelarve haldamise ja tulude jagamise. Lisanduvad neid teenindavad juristid.
Nende kõigi huvi on mitte kapitali loomine, vaid selle kaitse vaenlaste ja oma rahva eest. Ehk on privilegeeritud vähemus ja kõik ülejäänud. Ebavõrdsus on omane ka teistele riikidele, kuid tööst sõltuvas majanduses on sellel piirid, toorainemajanduses kasvab ebavõrdsus piiramatult. Kui riik rahvast ei sõltu, siis sõltub rahvas riigist, mis toodab ning jagab ümber maardlaist saadud tulu.
Tootmise asemel arenevad julgeolekuaparaat ja bürokraatlik aparaat, mis jagab materiaalseid hüvesid. Inimesed harjuvad saadavate subsiidiumitega, parasiteeriv eliit ehk üks protsent usub aga oma õigusesse saada tulu nii loodusest kui rahva arvelt.
Lõpetuseks suurest pildist. Meie sajandil sulab poliitökonoomia kokku sotsiaalökoloogiaga ja inimesed peavad radikaalselt käitumist muutma. Ellujäämiseks hakkavad riigid võistlema mitte SKP suurendamises, vaid emissioonide vähendamises.
Praegu jõuab keskikka esimene põlvkond, kes ei ela paremini kui eelmine ja nii praegused kui ka järgnevad põlvkonnad hakkavad elama kliimakatastroofi tingimustes. Ühiskond ei ole enam eraldatud loodusest ja majandus ökoloogilistest järelmitest. Hädasid põhjustavad alati ühtede omakasupüüdlikkus ja teiste rumalus. Nende tõttu kasvab inimkond looduse kehal nagu halvaloomuline kasvaja, kurnates ja mürgitades seda keha.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.