Kui Mihhail Gorbatšov võimule tuli, oli ta algul rohkem huvitatud suhetest Indiaga, taustaks ka suhtlemine Vietnamiga. Kuid 1986. aastal otsustas Gorba koos oma välisministri Eduard Ševardnadzega hakata Hiina-vaenulikke tegelasi Moskvas võimu lähistelt eemale tõrjuma. Vladivostokis peetud kõnes tegi Gorbatšov Pekingi suunal järeleandmisi, mida seal juba mõnda aega oodati. Eelkõige puudutasid need piiri kulgemist Amuuri ja Ussuuri jõel. See oli siiski vaid žest, kuigi vajalik.
1989 tegi Gorba visiidi Pekingisse ja see oli esimene nõukogude liidri külaskäik 30 aasta jooksul. Deng Xiaoping ei olnud siiski meelt muutnud ja oli endiselt kriitiline, kuna Moskva ei kohtlevat hiinlasi võrdsetena. Tegelikkuses hakkasid suhted kiirelt liikuma võrdsuse suunas ja isegi üle selle, teise äärde. Visiidi järel näis valitsevat harmoonia. Avalikkusele ei olnud aga näha see, mis toimus pinna all. Suhete tasakaal oli muutunud. Moskva soovis majandusabi Pekingilt, mitte vastupidi nagu varasematel aegadel.
Lisaks tasakaalu muutusele hakkas pinna all küdema ka vastuolusid. Põhjuseks oli glasnost nõukaliidus. Hiina noorte jaoks oli see huvitav ja ootamatult hakati nõukaliidus nägema peaaegu et liberalismi kantsi. Noorte rahulolematus purskas üle ääre just Gorbatšovi visiidi ajal, kui toimusid Tiananmeni väljaku sündmused. Ametlik Peking ei tahtnud glasnostist kuuldagi. Nagu eelmises jutus märkisime, oli Peking Moskvas toimunud demokraatiavastase putši toetaja ja selle nurjumisel teatas neutraalsusest.
Boriss Jeltsini võimule tulekul ei paistnud tema välispoliitikas Hiina jaoks üldse kohta olevat. Välisminister Andrei Kozõrev käis Pekingis, kuid tõstatas seal lääne kombel inimõiguste teema ja Taiwani küsimuse. Hiina võimud olid raevus. Moskva aga proovis ajada tasakaalustatud poliitikat lääne ja ida vahel. Hiina-sõbralikud olid ehk eelkõige Euraasia ideede toetajad Moskvas. Samal ajal käis Venemaa Kaug-Ida üha rohkem alla ja leevendus tuli Hiinast sealsete piiriüleste kaupmeeste näol.
Kuid kuna Jeltsin läänest loodetud toetust ja Marshalli plaani ei näinud, siis pöördus ta vastassuunas. 1994 veenis Jeltsin tõstma suhete taseme konstruktiivseks partnerluseks.
Kaks aastat hiljem ülendati see strateegiliseks partnerluseks. Hiina esmane huvi oli piiriküsimuste vormistamine ja see ka õnnestus. Probleemseks jäi läänepiir, kus olid tekkinud kolm iseseisvat Kesk-Aasia riiki, kust Hiina kartis islami mõju levitamist.
2001. aastal, Vladimir Putini aja algul sõlmiti uus lepe, mis kuulutas heanaaberlikkust, koostööd ja sõprust, kuid sõnastuse oli Hiina üsna ettevaatlikuks lihvinud, et mitte sattuda Venega mingisse vormilisse liitu. Järgnenud aastakümme oli tiine visiitidest ja sõbralikkusest.
Hakati kooskõlastama tegevust ÜRO Julgeolekunõukogus. Tekkis Shanghai koostööorganisatsioon. 2005 olid esimesed ühised sõjaväeõppused. Majandussuhted arenesid aeglaselt. Üks Hiina ametnik ütles suhete kohta, et need on nagu ilmateade – kord päike vahelduva pilvitusega või siis vahelduv pilvitus päikese võimalusega.
Selline seis püsis kuni 2014. aasta ja Krimmi annekteerimiseni. Moskva nõudis Hiinalt heakskiitu, Peking keeldus. Kuigi Xi Jinpingi võimule saamisega üldiselt suhted laabusid. 2015. aastal nimetati neid juba kõikehõlmavaks strateegiliseks partnerluseks. Putin lõdvendas ka relvamüügipiiranguid Hiinale. Alates 2012. aastast käivad iga-aastased ühismanöövrid ja alates 2015. aastast ka ühised mereväemanöövrid, mis on ulatunud Vahemerele, Balti merele ja ka Lõuna-Aafrika ranniku lähistele.
Praegune päikeseline periood on väldanud umbes 20 aastat ja küsimus on selles, kas partnerlus jääb püsima. Deng oli omal ajal soovinud Gorbatšovilt võrdsust suhetes. Järgnes strateegiline partnerlus ja Pekingi siht oli mitte lubada Venemaal olla Hiina suhtes ülemuslik, nagu tsaari-Venemaa ja nõukaliit olid olnud.
Kahepoolne kaubavahetus näitab ebavõrdsust – Hiina osakaal Vene väliskaubanduses on umbes 15 korda suurem kui Vene osakaal Hiina väliskaubanduses. Isegi Hiina huvi Vene relvade vastu on langenud, nüüd on lugu pigem vastupidine.
Hiina hakkas Venet välja suruma isegi Mongooliast, kus oli eelistatud venelasi ja kus oldi 70 aastat nõukogude kontrolli all. Aastaks 2017 oli Mongoolia väliskaubandusest 65 protsenti Hiinaga.
Veel dramaatilisem on pilt Kesk-Aasias, kus Hiina mõju kohinal kasvanud. Vaatamata ametliku tasandi sõbralikkuse ja koostöö retoorikale õpetatakse Hiina koolides endiselt, et tsaari-Vene hõivas 1,5 miljonit ruutkilomeetrit Välis-Mandžuuria alasid, mille eest Mao Zedong lubanud omal ajal Moskvale veel arve esitada. Hiina kompartei ei ole sellest lubadusest kunagi ametlikult lahti öelnud.
Nüüdse piiramatu partnerluse üks häirija võib olla demograafia. Moskva on teadlik, et Kaug-Idas on kuue miljoni venelase vastas kolmes Mandžuuria provintsis 110 miljonit hiinlast. Töökäte puudusel on Venemaa hakanud Hiinale suuri alasid põllumajanduseks rentima, mis tekitab kohalikes rahulolematust. Piiril on erinevus kahe riigi vahel silmaga nähtav: Hiina poolel kerkivad tuledes säravad linnad, Vene poolel elatakse aga ikka samades külamülgastes.
Ametlikud küsitlused mõlemas riigis näitavad positiivse suhtumise ülekaalu, kuid mõlemal poolel on küsitlused teatavasti objektiivsuse osas üsna venivad mõisted. Vähemalt Kaug-Ida külastanud välismaalased räägivad üsna vaenulikust suhtumisest hiinlastesse. Venelastel olla seal nali, et hiinlased hakkavad piiri ületama väikestes, viie miljoni suurustes rühmades.
Seni kehtib ennustus, et kuni püsib Ameerika surve, püsib ka Vene-Hiina partnerlus, kuigi Hiina pool on see, kes valib mida teha ja mida mitte.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.