Olen varem rääkinud Alexander Etkindi raamatust Venemaa sisekolonisatsiooni teemal. Idanaabri koloniaalsele olemusele on olnud viiteid ka muudes juttudes rubriigis, mida võiks ehk üldistavalt nimetada "Venemaast nii ja teisiti".
Nüüdse jutu ärgituseks olid kaks sõnumit. Esimene puudutas aprilli keskpaiku Washingtonis toimunud "Post-Venemaa vabade rahvaste foorumit". Teine aga koloniseerimistemaatika netikursust vene keele oskajatele, eelkõige venemaalastele. Ja tegelikult andis mõttele värvi aprilli lõpus Venemaa justiitsministeeriumi esitatud taotlus tunnistada rahvusvaheline "Vene-vastane separatistlik liikumine" äärmusorganisatsiooniks.
Mõni sõna sellest viimasest sõnumist, kuna tegemist on peaaegu sümpaatse asjaga. Nimelt ei ole olemas sellist organisatsiooni, nagu Vene-vastane separatistlik liikumine. Ehk äärmuslikuks tahetakse tunnistada mõtteviis või mingi tegevuse eesmärgid. Samasse rubriiki kuulub ka üks varasem otsus, kuulutada äärmuslikuks organisatsioon nimega Rahvusvaheline LGBT-liikumine. Ka sellist organisatsiooni ei eksisteeri.
Kuna mingi ühenduse millekski kuulutamisel peab asja juures olema ka selle ülesehitus ja sümboolika, siis tunnistati olematu LGBT-ühenduse sümboliks vikerkaarevärvid. Kremli suuvoodrilt Dmitri Peskovilt küsiti selle peale, et kuidas nüüd siis vikerkaarega jääb? Kuidas see taevasse ilmumisel maha võtta? Peskov oli sunnitud tunnistama, et taevast vikerkaart otsus siiski ei puuduta. Olgu peale, Vene võimudel ilmneb aeg-ajalt huumorimeele algeid, kuigi nad ise nii ei arva.
Mõni sõna post-Vene vabadest rahvastest. Natuke on see lugu nukker, kuigi olemuslikult on tegemist õige asjaga. See 2022. aasta mais vene ja ukraina emigrantide loodud ühendus on sihiks võtnud Venemaa deimperialiseerimise, dekoloniseerimise, deputiniseerimise, denatsifitseerimise, demilitariseerimise ja denukleariseerimise. Ehk siis selline de-liikumine.
Kuna ma ise olen seisukohal, et tuleviku stabiilsuse huvides on vajalik Venemaa kui impeeriumi jagamine osadeks, et nii venelased kui ka muud rahvad saaksid kohapeal ise oma saatust otsustada, on taolised liikumised mulle huvitavad. Jutuks olev seltskond näeb tulevikus praeguse Venemaa impeeriumi pinnal 41 sõltumatut, vaba, arenenud ja edukat riiki.
Esitatud on ka nimekiri. Neist Uuralite Vabariik on 1990. aastate algul juba eralduda püüdnud ja see koosnes puhtalt venekeelsetest oblastitest.
Tatarstan on ka iseseisvuspürgimustega omal ajal silma torganud. Juttu on olnud ka Balti Vabariigist ehk praeguse Kaliningradi alast. Muudest on meile ehk lähemad ja tuttavamad Karjala, Ingerimaa, Novgorodi Vabariik, Pihkva Vabariik. Kuid lisaks on veel Tveri Vabariik, Smaland, Zalesje Vabariik, Kumõkkia, Kolandia ehk Murmanski kant ja nii edasi, palju üsna tundmatuid nimesid.
Nende ühenduse puhul on ehk tähtsaim nende olemasolu ise. Ja tõik, et nad loevad õigustatult nüüdisaegseks Vene imperialismi alaks ainult Moskooviat ehk Moskvat ja Moskva oblastit. Kaugemal olevate Vene linnade identiteet on tihti hoopis teine kui moskvalastel. Koos vabade rahvaste liigaga, mis hiljuti Otepääl konverentsi pidas, on ka post-Vene foorumil õige siht, kuid nõrk kandepind. Foorumi eelis on see, et nad on kampa võtnud ka venelased, kes samuti Moskva võimu alt pääseda soovivad.
Selleks, et kandepinda laiendada, on ilmselt vaja venekeelse elanikkonna seas kõikjal veel tublisti selgitustööd teha. Kasvõi ajalugu tutvustades. Siber ei ole automaatselt Venemaa, see on Vene poolt vallutatud ja koloniseeritud ala. Sealsed väikerahvad on paljuski praeguseks juba hävitatud, kuid vähesed teavad nende omaaegsest vastupanust moskalite jõukudele.
Siberi kirgiisidel oli alates 14 sajandi lõpust oma riik Hongorai ja esimene sõjaline kokkupõrge nende ja sisse tunginud venelaste vahel oli aastal 1609. Pea terve sajandi vältas sõda, mis lõppes rahulepinguga. Moskalid aga rikkusid seda, neil õnnestus purustada kirgiiside sõjavägi ja algas kirgiiside ümberasustamine Kesk-Aasiasse.
Tšukotkal oli kohalike vastupanu venelastele nii äge, et nood võtsid kasutusele põletatud maa taktika. Hävitati mässuliste hõimude liikmeid järjest, soost ja vanusest hoolimata, kuid Katariina II oli sunnitud Tšukotka küsimuse sulgema garnisonide tagasitoomisega. Nii jäi tšuktšidele, kelle üle nõukaajal ei väsitud nalja heitmast, siiski sajandiks "mitte täiesti allutatud rahva staatus". Ja ka mujal kohtasid Vene kolonisaatorid tihti ägedat vastuseisu. Mujalgi rakendati julmi meetmeid kohalike allasurumiseks ja puhuti ka hävitamiseks.
1924. aasta suvel kuulutas rühm tunguuside, jakuutide ja venelaste esindajaid Ohhoota mere rannikul välja nõukaliidust lahku löömise ning oma riigi loomise. Nad pöördusid isegi Rahvasteliidu poole palvega abi saada. 600 tunguusi moodustas relvaüksuse, mis purustati, mäss suruti maha ja eestvedajad tapeti. Nõukavõim oli siiski sunnitud tulevaste rahutuste vältimiseks tegema järeleandmisi.
Kokkuvõtlikult ilmestavad need näited, et jutud põlisrahvaste siirast soovist Venemaaga liituda ei vasta kaugeltki tõele.
Püüd pakkuda inimestele algtõdesid koloniseerimisest ärgitas kolme Vene asjatundjat koostama akadeemilise netikursuse postkoloniaaluuringutest ja dekoloniseerimisest. Jutu järel on ka viide sellele. Tegemist on üsna põhjaliku kursusega. Venemaad ja nõukaliitu nimetatakse selles täiesti tavaliseks impeeriumiks, selles ei nähta midagi ebatavalist. Seda olla Vene inimestel väga raske uskuda, kuna neile süstitakse pidevalt arusaamu nende erakorralisusest. Loengutes selgitatakse, kuidas Vene kolonialismi lahutamatu kaaslane oli genotsiid ja tuuakse selle kohta ka hulgaliselt näiteid.
Eriti vajalikuks peetakse dekoloniseerimise läbiviimist inimeste peas ja märgitakse, et ka sõda Ukrainas on olemuselt koloniaalne ja osa katsetest taastada Vene impeeriumi ulatust. Ja nii edasi, ajaloost ja olevikust ja vaatega ka tulevikku. Kui sellel kursusel vaatajaid-kuulajaid leidub, on see kindlasti väga kasulik värk.
Viited lugemishuvilistele
- "Надеюсь, что на Сибирь не будут падать бомбы". Философ Михаил Юданин о перспективах деколонизации России (sibreal.org)
- Россия и деколонизация: Введение (Decolonisation-Ru.Com)
- "Сибиряки не хотят чувствовать себя "русскими". Сергей Чернышов о будущем учебнике неколониальной истории Сибири (sibreal.org)
- Сибирь как иллюзия. Историк Сергей Чернышов – о том, что объединяет сибиряков (sibreal.org)
- Колонизация Сибири от Ермака до XXI века (sibreal.org)
- После империи, Сибирь.Реалии - Сибирь.Реалии (sibreal.org)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.