1648. aastal avaldas tollane Urvaste pastor Johannes Gutslaff oma keeleõpetuse, mille lisana ilmus ka saksa-eesti sõnastik. Nagu varem Heinrich Stahlil, nii oli ka Gutslaffi grammatika ja sõnastiku peamine eesmärk õpetada ametivendadele eesti keelt. Põhjaeesti ja lõunaeesti sõnavara erinesid tol ajal teineteisest märksa enam kui tänapäeval.
Ka selles sõnastikus on palju tol ajal levinud sõnu, mis praegu tunduvad veidrad või on tähenduselt päris arusaamatud. Sellised on näiteks häilmo 'õis', härmlane 'ämblik', aga samuti isak ja emak, pojand ja tütrend (tüttarind) 'kasuisa ja kasuema, kasupoeg ja kasutütar'. Ennekõike lõunaeesti keelealal tänini kasutatavatest sõnadest on aga juba tolles sõnastikus kirjeldatud sõnu magun, palumari, peni, susi, ubin jms.
Tänapäeval oleme harjunud kohtama sõna sepp oskustöölise tähistajana, vanemates sõnastikes aga tähistab see murretes levinud sõna ka pärmi. Sepa kui oskustöölise kohta öeldi tol ajal hoopis raudsepp. Lisaks on Gutslaff väga paljude teiste tolleaegsete sepp-lõpuliste ametinimetuste seast pidanud oma sõnastikus oluliseks ära märkida sõnad kasuksepp 'köösner' ja kingsepp, lisaks mainib ta sõnu puusepp ja pütsepp. Ja esmapilgul võime pidada üllatavalt tänapäevaseks selles sõnastikus esinevat sõna rahhajohataja: seda ametimeest võiks küll esmapilgul pidada rahajuhatajaks elik finantsjuhiks, tegelikult aga viitas ta sellega hoopis rahamüntijale ehk sellele, kes valmistab münte.
Viimased leheküljed on Gutslaffi sõnastikust paraku puudu. Päris terviklikku teksti ei ole teadaolevalt mitte üheski säilinud eksemplaris: tema sõnastikuosa lõppeb sõnaga Wider 'oinas'. Ent sellegipoolest on tegu äärmiselt väärtusliku keeleallikaga, kuna siin leidub igapäevast sõnavara, mis avab 17. sajandi lõunaeesti keelt märksa laiemalt kui kirikutekstid.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.