Eesti keelde on viimastel aastakümnetel lisandunud suurel hulgal laentüvesid. Peamiselt on need pärit inglise keelest. Selliseid sõnu on nimetatud pseudo-, liba-, moe- ja toorlaenudeks ning püütud kasutusest tõrjuda. Praegu nimetame keelekorralduses neid uuslaenudeks. See on mõnevõrra tinglik nimetus, sest alati ei ole tegu tingimata uute sõnadega.
Sõnu laenatakse muidugi kõigisse keeltesse, nii ka eesti keelde ja nõnda kogu aeg. Keel muutub ja muutub ka suhtumine ühte või teise uuslaenu. Mitmed kunagi asendust vajavaks hinnatud laenud on tänapäeval kohanenud ja juurdunud. Seetõttu tuleb soovitusi aja möödudes üle vaadata. Keelekorralduses on aja jooksul mõnede uute sõnade puhul arvatud, et nende asemel saaks väljenduda selgemini.
Näiteks soovitas veel viimane ÕS sõnaühendi ID-kaart asemel tarvitada sõna isikutunnistus. Ja näiteks sõna sürreaalne asemel peeti paremaks sõnu veider, kummaline ja unenäoline. Praeguseks on ID-kaart kasutuses levinum sõna kui isikutunnistus ja seda asendada pole vaja. Samuti on tuntuks saanud ja kasutuses levinud sõnad kommunikeerima, manageerima, skriinima, valideerima jpt.
Ent uuemaid laene nagu fleksibiilne, krutsiaalne või sofistikeerima, mis muudavad teksti raskestimõistetavaks, soovitame endiselt võimaluse korral ametlikes tekstides vältida. Samas, kui nende konkreetsete sõnade tegelikku kasutust lähemalt uurida, selgub siiski, et nad pole eriti ei levinudki ja on suhteliselt harvad. See on ka loogiline, sest ähmase tähendusega sõna ei tahagi tekstiloojad eriti kasutada.
Seega üksikute sõnade ebasoovitatavaks märkimise asemel soovitame üldisemalt: kui sõna paistab raskesti mõistetav, siis on parem kasutada kergemini arusaadavamaid sõnu – näiteks selliseid, mis on eesti keeles kauem kasutusel olnud.
Sest alati tasub meeles hoida, kellele ja mis eesmärgil me teksti koostame. Enamuse tekstide eesmärk on ju kellelegi midagi öelda, tehkem seda siis võimalikult mõistetavalt.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.