Vahel läheb mõni sõna hästi moodi ja seda võib järsku igal pool märgata. Näiteks ühe tuntud loo tõttu oli nullindatel selliseks sõnaks legendaarne. Paljuski jääb selliste moodsate sõnade või väljendite eluiga lühikeseks – juba tulevad järgmised. Mõni sõna aga täidab keeles mingit oma rolli ega kao kuhugi.
1985. aastal leidis Mati Hint, et sõnaga vajanema on ajalehes Nõukogude Õpetaja liialdama hakatud. See sõna ei läinud aga moodi laiemas kasutuses ning tänapäeval on ta harv. Seda seepärast, et keelekasutuses polnud tühimikku, mida vajanema pidanuks täitma. Nimelt oli keeles tähenduse 'kedagi või midagi tarvis olema' väljendamiseks juba mitu võimalust olemas, näiteks sõna vajama ja sõnaühend vaja minema.
Samas on sõna suhtes kasutamise üle grammatilise kaassõnana kaevatud juba vähemalt 1922. aastast alates – ehk täpselt sada aastat. Ometi pole see sõna keelekasutusest senini taandunud. Näeme seda kasvõi keelekorpusest võetud lauses "Arvan, et muusikud teevad eesti keele suhtes küll päris suurt pattu". Kui sõna on kasutuses pika aja jooksul juurdunud, siis on raske seda välja tõrjuda. Tegelikult polegi põhjust proovida seda teha, sest elav keel on sõna hästi vastu võtnud. Võib öelda, et sõnal suhtes on loomulikus keelekasutuses täita oma roll.
Niisiis, sõna ei jää laialt kasutusse, "moekaks", kui sellel pole keeles oma erilist ja vajalikku ülesannet. Aga kui sõna jääb pikaks ajaks kasutusse, siis see pole suure tõenäosusega mitte ülearune, vaid tal on keeles täita oma roll, teda on keeles ja keelekasutajate jaoks tarvis.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.