Selliseid sõnu nagu jah, ahah, vist, no, noh ja nii edasi nimetatakse keeleteaduses diskursusepartikliteks. Nendega väljendab kõneleja kas mingeid hoiakuid või hinnanguid, või siis aitavad need tal kõneldavat keelt korrastada ja organiseerida. Emakeelne kõneleja ei pane selliste sõnade kasutamist enamasti tähelegi enne, kui partiklit on kasutatud nö valesti või ootamatus kohas või kui vestluspartner partiklid hoopis kasutamata jätab ja meile ühtki ahah-i ega mhmh-i ei kosta.
Vaatame lähemalt partikleid no ja noh, mis on sagedased ja mida kasutatakse väga erinevates, tihti ka vastandlikes kontekstides ning mille kasutamatajätmine on nii mõneski suhtlusolukorras pea võimatu.
Seto keeles, see tähendab lõunaeesti keele seto keelekujus või murdes on no ja noh-i kasutamine mitmel moel sarnane eesti keelega, mitmel moel aga ainulaadne ka teiste keeltega võrreldes. Näiteks on sarnane see, et kõige sagedamini kasutatakse no-d või noh-i lause alguses, seda nii pikema jutu sees, aga ka küsimuste ja vastuste alguses (näiteks küsimus no a kas sa tuud tiiat? võib saada vastuse no kost ma tiia!). Samuti on no ja noh mõlemas keeles sagedad lause sees, kus neid kasutatakse peamiselt siis, kui otsime õigeid sõnu või kui kõhkleme, kas ikka noh... tasub seda välja öelda, mida just ütlemas olime. no-d ja noh-i saab kasutada ka lause lõpus, kuid peale eesti ja seto keele teiste uurali keelte hulgas sellist kasutust peaaegu et ei leidu, ka ei leidu seda näiteks vene keeles. Lause lõpus olev noh näitab kõneleja emotsionaalset seotust või rõhutab äsjaöeldut, nt ütles üks Petserimaa seto, et mul ei jolõ vaja viisat, mul om kats passi noh!
Kõige eripärasem on seto no ja noh-i puhul aga see, et rõhutava funktsiooniga saab seda paigutada ka lausesse teisele positsioonile, enamasti käskivas kõneviisis oleva tegusõna järele, nt mine no küsü! Sellist kasutust ei leidu üheski teises uurali keeles, küll aga tervel lõunaeesti keele alal, st ka mulgi, tartu, ja võro keeles. Pole päris selge, kust selline omapärane kasutus pärit on, kuid sarnast ebaharilikku sõnajärge on säilinud ka seto leelotraditsioonis, kus partikleid ja täitesõnu võib lisada pea kõikide sõnade vahele ning sisse, näiteks ütleb laulurida Kuulõ õks sa, ime, helläkene, mesimarä maamakõnõ, kus partikkel õks ehk 'ikka' asub samuti käskiva tegusõna järel.
Nii et eemalt vaadates on eesti ja seto no ja noh küll sarnased, kuid detailides siiski ka erinevad.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.