Seekord tuleb juttu sellisest loodusnähtusest nagu vesipüks. Kui just oma silmaga pole teda näha õnnestunud, siis ilmselt on olemas teadmine vesipüksi väljanägemisest. Miks siis ikkagi see taevast alla rippuv londitaoline moodustis on saanud sellise nimetuse? Kas ainsuse kasutamine kompenseerib tema nii-öelda ühesäärelisust?
Eesti vesipüks on tõlkelaen saksa sõnast Wasserhose, aga kui heita pilk meie murdekeelele, siis vanarahvas on vesipüksi seostanud hoopis saapaga, mis kuju poolest paistab ka rohkem klappivat. Eesti murretest on teada sellised nimetused, nagu pilvesaabas, saapakeer, saapavihm, veesaabas, vesisaabas ja vihmasaabas, aga vesipüksi on kutsutud ka lihtsalt saapaks. Nii on Muhus öeldud: saabas joob, veesambad köivad üles, või ma nägi, kui saapakeer läks merd mööda. Karuselt pärit kirjelduse järgi on vihmasaabas suur toru pilve ääre all.
Vesipüks tegelikult ei ime vett üles, nagu mõnikord ekslikult arvatakse, vaid tuul tõstab veepritsmeid keerisesse. Ka murdekeeles on näiteid sellisest arvamusest. Näiteks Läänemaal teatakse, et saapavihm tõmbab kalad koa ülesse, sii einamaadel sadand maha ükskord särjekalu, või vihmasaabas läks siit läbi, tõmmas ühe mehe kolme mehe kõrgusele, või näide Mustjalast: pilvesaabas töstab merest laivad üles.
Üldiselt on vesisaapad ohutud, sest neil on vähe jõudu, ohtlikuks võivad nad muutuda alles rannikule jõudes, mida juhtub aga väga harva.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.