Tõukun vene analüütiku Sergei Šelini raamatust "Huvitav Venemaa. 228 vastust" (Сергей Шелин, "Занимательная Россия. 228 ответов", 2024). Šelin ise kolis 2022. aastal Peterburist Soome, kus praegu ka elab. Raamatusse koondas ta 228 küsimust, milledele vastamise kaudu püüab ta iseloomustada Vene olemust. Valisin mõned vastused.
Kas Putinit võib võrrelda Staliniga? Šelin arvab, et Putin jäljendab Stalinit, kuid mitte reaalset, vaid teleris nähtud kuvandit temast. Stalin oli siiski riigitegelane, mida Putin ei ole. Ta mõtleb solvumiste, kadeduse ja eneseväljenduse kategooriates.
Stalin kohandas nõukarežiimi enda nägemuste kohaseks ja kaitses seda. Putin vihkab riigi struktuure ja suutis need lammutada. Putin näeb Venemaad kui oma huvide tööriista. Kõik tema tunded ja huvid on keskendunud iseenesele. Seetõttu ei ole tema riiklikul avantürismil mingeid piire. Ta ei vastuta kellegi ees millegi eest isegi mitte oma kujutlustes. See ei tähenda, et Stalin olnuks Putinist parem. Nad on lihtsalt erinevad.
Kas Venemaa sarnaneb fašistlikule Itaaliale või natsi-Saksale? Mitmes mõttes on nad sarnased. Saksamaal ja Itaalias olid aga alternatiivsed praktikad ja struktuurid katoliku ja luteri kirikutest alates ja lõpetades juurdunud arusaamadega kohalikust omavalitsusest, kohtu- ja maksusüsteemist. Ehk kui diktatuurid kokku varisesid, oli rahval, mida meelde tuletada ja millele tugineda.
Venemaal ei ole mingit mälu alternatiivsete kohtute või kohaliku omavalitsuse tegevusest. Kirikupea on sisuliselt presidendi administratsiooni liige ja kirik ei saa olla inimestele toeks. Ei ole jäänud Putini-eelseid poliitikuid, kes võiksid tagada võimu järjepidevuse režiimi vahetumisel. Vormilist sarnasust võib Vene jaoks leida pigem Muammar Gaddafi aegses Liibüas või Kesk-Aafrika impeeriumis.
Miks demokraatia Venemaal nurjus? Põhjus on selles, et ei tekkinud rahvast. Boriss Jeltsin ja teised uue Vene loojad püüdsid seda rajada rahvusriigina, kus on poliitiline kodanikkond ja tsiviilvalitsus, jäljendades Baltimaid ja Ida-Euroopat. Tollane demokraatlik patriotism hääbus aga ruttu, vene demokraatiaprojekt ebaõnnestus.
Kas Venemaa võib muutuda normaalseks? Seisund, milles Vene on viibinud alates 15. sajandist, on mitte ainult autokraatia, vaid ka sellega kaasnev riiklik meeltesegadus. Mõnel korral see katkes, kuid vaid ajutiselt. Venemaad eristab teistest riikidest peaaegu pidev riiklik paranoiaõhkkond.
Ka mujal minnakse vahel segi, kuid teistel ei kesta see sajandist sajandisse. Venemaa eriline tee tähendab suurushulluslikku ja jälitusmaanialikku sonimist kõigi vene režiimide religioonina. Vene eripära on selliste võimsate mehhanismide olemasolu, mis pööravad sellele teele tagasi alati, kui ta sellest eemalduma hakkab. Ja teine eripära on selle projekti suur globaalne konkurentsivõime. Seetõttu on siseriiklikult vähe soovi midagi muuta.
Vladimir Putin mahub seni veel ametnike ja rahva poolt hinnatud Vene valitseja kuvandisse. Ta paistab alluvatele mitte egoistlikest kirgedest aetud infantiilse vanainimesena, vaid iidse riigireligiooni salastatud ja peaaegu isiklike omadusteta ülempreestrina. Rahva sügav nõustumine vallutussõdadega näitas, et kätte on jõudnud riigi astumine ekspansiooni järgmisesse etappi. Venemaalastele näib impeeriumi taaslaiendamine ja võitlus igaveste lääne vaenlastega igati loomulik, kuigi pisut koormav. Venemaa tunneb end Putini ajal täiesti omas rollis olevat.
Kui Putin lahkub, on kursimuutus vältimatu ja järglane tahab suhteid läänega leevendada. Kuid demokraatliku korra kehtestamine jääb võimatuks. Sellisel režiimil ei oleks nüüdisaegses Venes mingit tuge. Intelligentsi ei ole, kõik muud ühiskonnakastid on putinlikus süsteemis lahustunud. Neil ei ole ei soovi, tahet ega autoriteeti, et mingi erineva korra osaks saada. Pikemas vaates on probleem selles, et iseeneseks jäädes ei rahune Venemaa kunagi kauaks. Olles traditsioonilisest hullusest pisut puhanud, pöördub ta selle juurde alati tagasi.
Pikas perspektiivis ei ole välistatud Venemaa lagunemine. Mõnede etniliste autonoomiate eraldumine on võimalik ja selleks piisab impeeriumi keskuse esimesest tõsisest kriisist.
Täielikult ei ole välistatud ka impeeriumi tuuma lõhenemine. Riiki ühendab mitte keel, vaid võimuvertikaal oma administratiivse, jõustruktuuride ja propaganda masinaga. Kui vertikaal kriisi oludes paralüseerub, siis laguneb Venemaa automaatselt. Kuid edasine on juba küsitav. Vene oblastite elanikud ei ole samavõrd valmis saama eraldi riigi kodanikeks nagu nad ei ole valmis ka demokraatiaks. Kui keskvõim peaks taas ellu ärkama, ei ole kohapeal kedagi, kes takistaks sellel maad uuesti kokku kogumast. Seega ei näi Venemaa pikaks ajaks lagunemine reaalsena.
Kas midagi siiski võib Venemaal muutuda? Millegi muutumiseks peavad kokku langema neli asjaolu. Esiteks peaksid tekkima ühiskonnakihid, keda ühendavad reaalsed huvid ja kes on valmis nende nimel tegutsema. Teiseks peab taassündima vene intelligents. Kolmandaks peaks emigrantidel olema võimalus tagasi pöörduda ja taastada kaotatud positsioonid.
Neljandaks peaksid maailmas väärtustena taas moodi minema isiklikud õigused ja vabadused. Venemaa ei ole maailma moodi kunagi eiranud. Ta on seda lihtsalt utreerinud ja ümberkujundatud vormis omaks võtnud. Kuid Venemaa ei ole kunagi pöördunud vabaduse poole, kui selle poole ei pöördu ülejäänud maailm. Või vähemalt arvestatav osa sellest ehk lääs.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et asjaolude kokkulangemine, mis tooks Venemaale normaliseerumise, oleks lihtsalt ime. Seni aga püsib olukord, kus Vene valitseja on alati autokraat või isik, kes on teel selle staatuse poole. Ja kes tavaliselt ei klopsi enese toetuseks kokku mingeid alamate koalitsioone, kuna tema võim on niigi jumalik. Pealegi on igasugused ülemustest sõltumatud alamate ühendused välistatud ja seetõttu ei pea valitseja rahva koondumise pärast muretsema. Alati võib ka tugineda sellele, et osasaamine riiklikust võimsusest ja paranoiast blokeerib venelastel isegi alalhoiuinstinkti.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.