Mõni nädal tagasi kuulutas Venemaa juurdluskomitee esimees Aleksander Bastrõkin TASS-i vahendusel, et kõige tapvamaid relvi tarnivad Ukrainale Suurbritannia, Kanada, Itaalia, Rumeenia, Eesti ja veel mitmed muud riigid. Märkida tasub aga, et loetelus ei ole USA-d, Prantsusmaad ega Saksamaad, ehk nemad siis tapvaid relvi ilmselt ei ole tarninud või kui on, siis vaid hulgal, mis seab nad "muude" hulka.
Propaganda on kord juba selline, et see kujundab kuvandit ühest või teisest riigist ja rahvast. Tihti käivad taolised sõnumid lainetena ja mitte ainult Vene meedias, vaid ka näiteks meie omas.
Hiljuti üllitas Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku siinne juht piiskop Daniel kirjutise kiriku seisundi teemal ja samal päeval ilmus ka kahe koguduse liikme mure, et mitte öelda nördimuse avaldus Eesti võimude tegevuse pärast seoses kirikule esitatud nõudmistega Moskva ülemustest kui sõjaõhutajatest lahti öelda.
Üks Moskva mõttemallide maaletooja Oleg Bessedin kuulutas omakorda, et USA-s valmistatakse ette surve avaldamist Eestile Moskva kiriku filiaali vaenamise eest. Vähemalt osa esitatud faktidest tunnistati küll meedias valeks, aga see selleks. Vene keelele teise riigikeele staatuse andmist on nüüd ameeriklastele viidates küll raske nõuda. Kuulutas ju Donald Trump inglise keele USA-s ainsaks riigikeeleks, seda hoolimata suurest hispaania keelt kõnelevast elanikkonna osast.
Aga seekordse jutu ajend oli tegelikult üks rootslasi ja soomlasi puudutav raamat. Tänu hea kolleegi vihjele hakkasin netist otsima ja leidsingi. Link raamatu digiversioonile oli ja tõenäoliselt on praegugi olemas Vene välisministeeriumi kodulehel. Pealkiri on "Must raamat. Rootsi ja Soome russofoobia lühiajalugu", ilmumisaasta 2024, üllitaja Vene sõjaajaloo selts ja tegemist on neljanda "Musta raamatuga". Eelmised käsitlesid bandeeralaste metsikusi, nüüdisbandeeralaste ja Ukraina neonatside metsikusi ja ukraina kooliõpikuid ning ajaloo moonutamise meetodeid ja mehhanisme neis.
Lühidalt aga rootslaste ja soomlaste russofoobiast. Raamatust tuleb välja, et mõlemad rahvad olla ajalooliselt ja patoloogiliselt venevihkajad. Pole ilmselt üllatav, et raamat ilmus nüüd, pärast nende riikide liitumist NATO-ga ja nende toetust Ukrainale. Rootsi olevat üldse üks kõige venevaenulikum riik maailmas. Ja ta on üks kolmest riigist, kellega Venemaa on ajaloos kõige rohkem sõdinud, kuid raamat toonitab, et Venemaa on kõigis neis sõdades alati tegutsenud puhtalt enesekaitseks ja on alati võitnud.
Ajaloos minnakse tagasi kuni 17. sajandi alguseni, kui Vene valitsus sõlmis rootslastega lepingu ühistegevuseks Vale-Dmitri vägede vastu. Pärast ühte lüüasaamist olla rootslased lepingut murdnud, osa liitunud vaenlasega ja osa läinud üldse Novgorodi rüüstama. Linn ja ümbruskond röövitud puhtaks ja kohalike elanike kallal pandud toime igasuguseid jõledusi.
Sajand hiljem olevat Põhjasõja ajal Rootsi väed korraldanud julma arveteõienduse Vene sõjavangide kallal. Ja nii edasi. Kuningas Karl XII olnud tegelane, keda keskaegsete rüütlitega ühendas vallutusiha ja paadunud russofoobia. Seega olid juba keskaegsed rüütlid russofoobid.
Talvesõja ajal osalesid aga rootslased vabatahtlikena Soome armees ja ühiskonda töödeldud nõukavastases natsimeelses vaimus. Lisaks osales rootslasi vabatahtlikena ka natsiarmees, kus nad torganud silma rahulike elanike ja sõjavangide tapmistega. Ka pärast teist ilmasõda olnud Rootsi nakatunud natsismi pisikust. Tuntud lastekirjanik Astrid Lindgren, kes küll natslikesse ühendustesse ei kuulunud, olla vähemalt korra hääletanud valimistel paremradikaalide poolt ja tundnud kaasa sakslastele ning olnud bolševismi vastu.
Nüüd olevat Rootsi natsismi ajalugu kordumas, kuna toetatakse Ukraina neonatse. Tarnitavaid relvi püütakse esitada kaitserelvastusena. Ja Rootsi vabatahtlikud neonatsid sõdivat nüüd bandeeralaste lippude all. Nad liituvat Ukraina internatsionaalse leegioniga just selleks, et tappa venelasi.
Soome puhul on tekst lühem, kuid sama ilmekas. Et soomlased olnud alates 13. sajandist rootslaste vaene koloonia, mida igati kurnati ja nii edasi. Et ühel ajal olevat rootslased isegi soome sauna ära keelanud. Ja vabaduse toonud alles Venemaa.
Käsitletakse ka vanemaid aegu, kuid vähe. Näiteks ei ole juttu Põhjasõja ajast, mida Soomes tuntakse isoviha ehk suure viha nime all. See tähendas venelaste röövretki ja sellest ajast pärineb soome kõnekäänd, et "kasakas viib kõik, mis ripakil". Muuhulgas peeti kinni hulgaliselt soome naisi ja lapsi, kellest suur osa müüdi hiljem Piiteris odava hinna eest soovijatele tööjõuks või milleks iganes.
Meenutatakse ka kindralkuberner Bobrikovi, kelle neetud Soome russofoobid elajalikult tapsid lasuga kõhtu.
Nõuka-Vene andnud aga Soomele täieliku iseseisvuse, kuigi Soome olevat seejärel kaks korda Venemaa vastu sõda alustanud. Ja muidugi talvesõda, mille kohta on juba palju kirjutatud. Autorite argumendid on üldjoontes vanad ja tuntud. Teise ilmasõja ajal olnud soomlased kaassüüdlased Leningradi elanike kallal toime pandud genotsiidis ja lisaks tapnud nad kõikjal Vene sõjavange ning rahulikke elanikke. Täielik tänamatus.
Ukraina sõja algusest alates tarnib aga Soome sealsetele neonatsidele relvi ja saatvat ka vabatahtlikke. Et seal korduvat nüüd sama, mis isamaasõja ajal, kui taolised SS-i vabatahtlikud sõdisid punaarmee ja rahuliku elanikkonna vastu. Nüüd aga õõnestavat Soome tegevus rahvusvahelist julgeolekut ja suurendavat globaalse sõja ohtu. Autorid arvavad, et ehk tahab Soome NATO abil ellu viia oma Suur-Soome ideed, ulatumaks Uurali mäestikuni.
Arja Paananen kirjutas ülevaate mõnedest Soome kohta esitatud väidetest. Seda kõike tasub jälgida põhjusel, et tihti on infokampaaniad millegi suurema eelkäijad.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.