Viktor Jerofejevi "Suur Gopnik" (Виктор Ерофеев, "Великий Гопник", 2024) ilmus esmalt saksakeelses tõlkes Berliinis ja alles seejärel vene keeles. Tõlke puhul oli Jerofejevi üks tingimus, et terminit "gopnik" ei tõlgitaks. Seda ei olegi vist võimalik adekvaatselt tõlkida.
Vene keeles tähendab see Jerofejevi sõnul pisihuligaani või hoovipätti. Ehk juba olemuslikult ei saa see suur olla. Kuid Jerofejev leiab, et ühel sellisel kangialustest pärit tegelasel vedas. Väike sai suureks ja kirjanik tahabki viia rahvusvahelisse käibesse termini "gopnik" kui võtme Venemaa mõistmiseks. Oli ju sputnik, nüüd siis ka gopnik.
Raamat on väga kirju ülesehitusega, segatud on mälestused, mõtteharjutused ja ilukirjanduslikud osad. Üks läbiv tegelane on Väike Öine Stalin, kes asub elama Suure Gopniku juurde ja kes väidab, et ta ei ole kuhugi kadunud. Et Stalin elab edasi Vene võimurites ja ka rahvas, riigis on kõik rajatud stalinlike põhimõtete alusel. Suurt Gopnikut aga mõistavad ja peavad omaks miljonid Venemaa väikesed gopnikud. Moskva on Jerofejevi sõnul võtnud mitte kolmanda Rooma, vaid teise Kuldhordi koha.
Kunagi mõeldi Venemaal ekslikult, et tuleb uus põlvkond ja kahetseb kõike, nagu Saksamaal. Ja tuligi uus põlvkond, kumminuiaga käes. Venemaal ei armastata, kui naaber paremini elab. Rikkus on vargus. Isegi jõukapoolne inimene on venelasele võõras.
Sõna "kulak" ei mõelnud välja kommunistid, vaid rahvas. Kuid Vene inimene on meeleldi nõus, et ülemused võivad või peavadki paremini elama. Võimu austatakse Venemaal rohkem kui raha. Suur Gopnik tajus õigesti rahva meeleolu. Televiisor näitas röntgenina rahva ihasid ja soove. Teler ei hakanud rääkima propaganda keeles, see hakkas rääkima rahva keeles.
Jerofejevi sõnul vajub Venemaa maailma pikimasse agooniasse. Vene inimesele meeldib, kui väike, ustavate kaaslaste poolt ümbritsetud gopnik hirmutab kogu Euroopat, kogu maailma. Gopnik teab, et teda läänes ei austata, kuid see eest kardetakse ja see on hea.
Jerofejevi sõnul on temalt korduvalt küsitud, miks ta Venemaalt lahkus. Ta vastab, et ei lahkunudki, see oli hoopis Venemaa, mis temast lahkus. Jerofejev sõitis ära täieulatusliku Ukraina vastase sõja alguse järel ja kirjeldab seda lahkumist, muide, pealkirjaga "Põgenemine surnukuurist".
Ta leiab, et praegu on Vene ajaloo kõige ebainimlikum ajajärk. Ivan Groznõi ja Stalini ajal põhjendati ebainimlikkust kolmanda Rooma või klassideta ühiskonnaga. Nüüd ei ole mingit põhjendust peale geograafia ja suuruse.
Venemaal valitseb arhailine mõtlemine, mille kohaselt omasid ei tohi reeta, võõraid aga võib ja peab. Võõraste hulka kuulub ka lääs, mis on ideoloogiliselt vaenulikum tsivilisatsioon kui islamiusuline Iraan. Lääs ei ole aga senini mõistnud, mis on Venemaa. Vene rahvas on veendunud, et nende maal elavad jumala poolt valitud inimesed, kes on võrreldamatult paremad kui hingetud eurooplased. Mõte, et piisab Suur Gopniku paljastamisest ja ausate valimiste võitmisest, on odav utoopia. Vene rahvas ongi üks suur gopnik.
Ukrainas on otsustamisel mitte Ukraina, vaid Vene küsimus. Ukraina sõda on jõudnud ajaloolisest etapist metafüüsilisse etappi. Selle olemuses on, et pooled näevad end lõplikult ja pöördumatult headuse ja kurjusena, valguse ja pimedusena. Taolises olukorras on kompromiss välistatud. Metafüüsiline sõda on Jerofejevi arvates viinud meid Piibli tekstide juurde, kus apokalüptilistes lahingutes ei ole argpükslikke läbirääkimisi, sõditakse viimase sõdurini
Metafüüsilise sõja lõpetamiseks võib eeldada kolme võimalust. Liberaalide ihaldatavat ilusat homset Venemaad ei ole. Esimene võimalus oleks Kremli pealiku enese olemise lõpp. Pole mõtet mediteerida, millal ta lahkub. Ta on olemas ajani, mil teda enam ei ole. Seejärel võib ilmuda uus Hruštšov, nagu pärast Stalinit, ja režiim hakkab otsima isolatsioonist väljapääsu.
Teine variant on USA ja Hiina lähenemine, kus mõlemad ütlevad, et nüüd aitab. Kuid see kõlab uskumatult. Kolmas variant oleks Ukraina täielik väljakurnamine. Kuid ükskõik kui kaua sõda kestab, võib seda õuduste poolest juba praegu saja-aastaseks lugeda. Unustuste rohi ei kasva kuigi kiirelt.
Läänes muutus Suur Gopnik sõjaga koletiseks, metafüüsiliseks kurjuseks. Kuid mitte oma rahva jaoks. Ta arvas ära rahva õnne saladuse. Ta mõistis, et mugavus ega elatustase ei ole vene rahva jaoks prioriteedid. Vene rahval on teine õnne mõõdupuu. Vene õnn ei kuulu kultuurile. Vene õnn on domineerimine. Vene õnn on kõigi normide rikkumine. Vene ideoloogia algab ja lõpeb lipukirjaga "me oleme kõigist paremad" ja vaenlasega ei maksa arvestada. Ei maksa tähelepanu pöörata ka oma ohvritele.
Euroopas on õnn kõrgeima normi saavutamine. See jaguneb pereõnneks, majandusõnneks ja metafüüsiliseks õnneks. Vene rahvas ei ole kunagi euroopalikku koolitust läbinud, isegi türklased ja iraanlased on Jerofejevi arvates Euroopale lähedasemad. Vene inimesel on normaalses maailmas kitsas ja ebamugav. Tavaline normaalne õnn on vene inimese jaoks igav.
Euroopat tabas sõja alguses kanapimedus, kardetakse hirmsasti sõja laienemist globaalseks. Jerofejevi arvates ei saa Euroopa kunagi lõplikult nägijaks. Euroopa teadvuses on Venemaa osa euroopalikust kultuurist. Ei mõisteta peamist: Venemaal on jõuametite tegelased tugevamad kui intellektuaalid. Rahvas ei ole seevastu kunagi mõistnud, mis on demokraatia. Euroopalik loogika ei ole Vene maailma puhul tihti kohandatav. Suur Gopnik tunneb end mugavalt ainult sõjateel. Tema jõud ei ole ideoloogias, ta kaifib seda, et ta ise ongi Venemaa kõrgeim väärtus ja sellest rollist loobuda ta ei kavatse.
Lohutuseks võib öelda, et lääs on loodetavasti lõpuks aru saanud, et Suure Gopniku võit Ukrainas oleks lääne tsivilisatsiooni lüüasaamine. Ehk see saaks olema 21. sajandi suurim katastroof.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.