Euroopa Liit pidas veebruari alguses maha esimese kaitseteemadele pühendatud mitteametliku tippkohtumise. Arutusel olnud kaitsevõimed, rahastus ja partnerlused. Ja kohtumise toodang läheb ka Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni väljakuulutatud kaitseteemalisse "Valgesse paberisse", mis peaks küpsema hiljemalt märtsi keskpaigaks. Paberi värvist sõltumata annab lootust tõik, et selle koostamise eest peaksid vastutama komisjoni kaitsevolinik, leedulane Andrius Kubilius ja meie Kaja Kallas. Ehk inimesed riikidest, kes tajuvad kaitsevajadusi realistlikumalt kui paljud teised.
Euroopa Liidu tegevusest ühise kaitsepoliitika vallas on räägitud ja kirjutatud palju, ka selle kuu algus andis mõttekodade toodangut sel teemal. Kasutan Euroopa reformikeskuse analüütiku Luigi Scazzieri poliitikapaberit, kuid ka Euroopa poliitikakeskuse arutelupaberit ja ühte Chatham House'i ekspertkommentaari, pluss nipet-näpet muudest äsjastest üllitistest.
Olukorda Euroopa kaitsepoliitikas hinnatakse üldiselt kiduraks, kuid veel mitte lootusetuks. Vene agressioon Ukrainas oleks justkui pannud mõtted õiges suunas liikvele, aga mitte kõigil ja mitte alati praktikasse ulatuvalt. Tavakohaselt on kõlavaimad tulevikku suunatud sõnad. Von der Leyeni sõnul on plaanis ei enam ega vähem kui Euroopa kaitseühenduse loomine. See tähendaks liikmesmaade kaitsevaldkonnas tegutsemise koordineerimist komisjoni kaitsevoliniku juhtimisel, samuti ühtse kaitsetoodangu ja teenuste turu loomist, Euroopa kohale "õhukilbi" tõstmist ja küberjulgeoleku süsteemi rajamist.
Tegelikult oli kaitseühenduse teema jutuks ka 2017. aastal, kui Donald Trumpi esimesel ametiajal leiti vajaliku olevat ajada kaitsekoostööd omavahel, tollal alalise struktureeritud koostöö programmi (PESCO) raames. Praegu on aga ora kuumem nii Ukraina sõja kui ka Trumpi teise tulemise suurema ägeduse taustal.
Eurooplastel on kolm takistust sujuvale kaitsekoostööle. Esiteks on võimelüngad väga suured. Teiseks on rahvuslikud soetusprogrammid ja võimearendusplaanid killustatud. Ja kolmandaks on Euroopa kaitsetööstus alamõõduline ning valdavalt korraldatud rahvuslikes raamides. Lisama peab aga neljanda ja tähtsaima probleemi, poliitilise tahte kaitsevõimet reaalselt arendada. Paljudele meeldis varasem tuginemine USA-le – ei pea palju maksma ja võib alati loota, et küll ameeriklased julgeoleku eest hoolitsevad.
Praegu on selles osas küll juba uus helin kellas. Palju võib kirjutistes kohata otseseid tõdemusi, et USA kui liitlane on muutunud ebausaldusväärseks. Seetõttu on varasem lootmine ameeriklastele puhuti asendunud nende pelgamisega. USA-le ei ole Euroopa Liidu tegevuse laienemine kaitsevaldkonda kunagi meeldinud. Tähendaks see ju tõenäoliselt USA sõjatehnika ostmise vähenemist.
Mõned riigid püüavad seetõttu vältida trumpistide vihastamist ja laveerida eikellegi maal. Ja lisateema on mitmete riikide skeptiline suhtumine Euroopa Komisjoni. Ei soovita sealsele bürokraatiale anda täiendavaid volitusi. Põhjenduseks võidakse viidata kasvõi komisjoni pädevuse puudulikkusele.
Euroopa kaitseautonoomia eestvedaja on kindlalt Prantsusmaa, vähemalt praeguse presidendi Emmanuel Macroni isikus. Eriti skeptilised on tõenäoliselt Ungari ja Slovakkia ja ehk veel mõni. Lisaks on veel traditsioonilised neutraalsed riigid nagu Austria, Küpros, Malta ja Iirimaa, kes kardavad, et Euroopa Liidu suund sõjalisele võimekusele satub vastuollu nende staatusega.
Raha on alati probleem, seda ei ole kunagi piisavalt. Eurooplased olid pikalt keskendunud ekspeditsioonivõimekuste arendamisele, kuna nende puhul oli tegemist väikeste eelarvetega. Tehnika, varude ja reaalseteks, kõrge intensiivsusega konfliktideks valmisoleku osas jäi aga areng kängu. Nüüd seda kiirelt tasa teha ei õnnestu. Analüütikute hinnangul oleks liikmesmaadel vaja kasvõi mõõduka arengu tarbeks rohkem kui kolmeprotsendilisi kaitse-eelarveid. See on aga paljudele poliitikutele ikka veel vastukarva.
Tegelikult on veel üks oht, millest ehk eriti ei räägita. Paradoksaalsel kombel on see oht relvarahu kehtestamine või mingi rahukokkuleppe sõlmimine Ukrainas. Kuni sõjategevus käib, saavad kaitsevõimete taotlejad sellele viidata. Kuid kui mingi rahutehing sõlmitakse, ükskõik kui kasulik või kahjulik see Ukrainale oleks, leitakse kohe, et mure on murtud ja enam ei pea kaitse pärast nii väga muretsema. Hoiatused Venemaa järgmisest sammust hakkavad taas langema kurtidele kõrvadele nii mõneski riigis.
Häälekaks muutuvad aga rammusad rahutuvpranid nagu Viktor Orbán, kes alles hiljuti kuulutas, et raha kulutamine Brüsseli poolt Ukraina sõjale viib Euroopa paljaks röövimiseni.
Euroopa Liidul on mitmeid võimalusi siiski olemas, kasvõi laskemoona ja kergema soomustehnika valdkonnas. Põhimõtteliselt saaks ka tankide juurde ehitamisega soovi korral hakkama. Probleemid tekivad kaugmaalöökide võimekuse ja õhu- ning raketitõrjega. Ja probleem on ka riikide puhutine eelistus osta relvi n-ö riiulilt, sealt kust saab, näiteks Lõuna-Koreast või Türgist.
Mõni edulugu võib külge saada ka küsimärgi. PESCO raames on edukas projekt sõjalise mobiilsuse kasvatamine Euroopas ehk vägede ja varustuse kiire liigutamise tagamine, parandades selleks infrastruktuuri ja leevendades juriidilisi takistusi.
Paraku tõdeb Euroopa kontrollikoja äsjane raport, et ei ole asjad sugugi nii head kui peaksid olema. Sõjatehnika vaba liikumist ei ole siiani suudetud tagada ja juba 2023. aasta lõpuks oli ka eraldatud raha otsas, kuigi seda pidanuks jaguma aastani 2027. Siis lõpeb muide senine eelarveraamistik ja algab uus. Läbirääkimised uue pikaajalise eelarveraamistiku üle saavad aga olema ilmselt märk sellest, kas kaitsetahe on liidus olemas või endiselt mitte.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.