Äsjase Müncheni julgeolekukonverentsiga seoses võtsin ma ette konverentsiks koostatud julgeolekuraporti. Korraldajatel on kombeks panna neile pilku köitvaid nimetusi. Tänavu oli kaanel "Multipolariseerumine". Ehk siis ühendatud kaks mõistet: multipolaarsus ja polariseerumine.
Raporti põhitees on, et vana geopoliitiline vastasseis on tagasi, kuid kõik muu on uus ja muutunud. Polaarsuse osas on samaaegselt näha ühepooluselisust, bipolaarsust ehk kahepooluselisust ja multipolaarsust, aga ka mittepolaarsust, ja kõike seda ühel ajal.
Ilmne on, et külma sõja järgne poliitiline ja majanduslik liberaalsus ei ole enam ainus tegija. Väljakutsed senisele korrale tulevad eelkõige seestpoolt, nagu näitab natsionalistliku populismi kasv paljudes liberaalsetes demokraatiates. Samal ajal on tegemist ka väliste väljakutsetega, nagu näitab demokraatiate ja autokraatiate vahel kasvav ideoloogiline lõhe. Kujunemas on maailm, kus samaaegselt esinevad, võistlevad või põrkuvad erinevad ilmakorra mudelid.
Positiivses arenguvariandis võiks näha võimalusi kaasavamaks globaalkorraks ja suuremaid piiranguid USA-le, mida paljud on lugenud seni liiga domineerivaks. Pessimistlikus variandis suurendab multipolariseerumine korratuse ja konfliktide ohtu ning õõnestab koostööd. Iga-aastane Müncheni julgeolekuindeks näitab tänavu, et elanikkond G7 riikides on uue ilmakorra osas vähem optimistikud kui näiteks BRICS-i maade (BRICS-i ühendus miinus Venemaa) elanikud ehk inimesed Brasiilias, Indias, Hiinas ja Lõuna-Aafrikas.
Donald Trumpi võimule naasmine on USA-s maha matnud külma sõja järgse välispoliitilise konsensuse, et liberaalse internatsionalismi suur strateegia on USA huvidele parim. Trumpi tiim leiab, et Washingtoni enese loodud rahvusvaheline kord on vilets tehing ja seetõttu võib USA lahti öelda oma ajaloolisest rollist Euroopa julgeoleku tagajana, koos järelmitega ka Ukraina jaoks. USA uut välispoliitikat kujundab lähiaastail ilmselt konkurents Hiinaga, mis omakorda võib kiirendada rahvusvahelise süsteemi multipolariseerumist.
Trumpi tulek võib küll tähendada Pax Americana lõppu, kuid see ei pruugi tähendada lähitulevikus USA loobumist suurima jõu rollist. Samas viitavad osad analüütikud raporti kohaselt trendile kahepooluselise maailma suunas, kus USA ja Hiina oleksid ainsad üliriigid. Ja kellelgi teisel ei oleks majanduslikke ega sõjalisi võimeid suurriigi künnise ületamiseks. Venemaa on tuumarelvast tulenevalt märkimisväärsete võimetega, kuid regionaalne võim, mitte suurriik.
Ideoloogilises plaanis on samuti trend multipolaarsuse suunas. Liberaalne ülemvõim näikse olevat möödanik. Enamus liberaalseid demokraatiaid kogeb siseriiklikult illiberaalsete jõudude tõusu. Liberalismi hegemoonia asemele arvatakse tulevat konkurents demokraatiate ja autokraatiate vahel. Süvenevale vastasseisule viitavad lisaks Putini sõjale Ukrainas ka kasvav koostöö autokraatlike revisionistide vahel. Skeptikute arvates ei pruugi geopoliitiliste blokkide ühtsus illiberaalsete populistide tõusu üle elada.
See ei tähenda, et liberaalne kord peaks kaduma, kuid selle ulatus on üha enam piiratud läänemaadega või sellega, mis läänest järele on jäänud. Esile on tõusmas uus süsteem, mida iseloomustavad nii võimu kui ka identiteedi paljusus. Selles süsteemis pürib Venemaa enese juhitava Euraasia korra poole. Hiina rajab aga Ida-Aasias enda juhitavat korda, mida ta püüab laiendada "Vöö ja tee" programmi abil. Erinevate rahvusvaheliste kordade rahumeelne kooseksisteerimine on aga raporti kohaselt raskelt usutav.
Multipolariseeritud maailmas annab tunda liidri puudumine, kuna paljudel riikidel on küll negatiivset energiat, kuid napib positiivset. Multipolariseeritud maailm võib meid viia korra suunas, millel ei ole üldse mingeid aluseid. Venemaa ja Hiina püüavad multipolaarsuse sildi all jagada maailma regionaalse unipolaarsuse sfäärideks. Globaalse lõuna liidrite seisukohad rahvusvaheliste reeglite osas on samal ajal raskelt mõistetavad. Ei saa aru, kas nad soovivad reegleid muuta või nõuda nende järjekindlamat rakendamist.
Trumpi seltskonna käitumist arvatakse kriitikute poolt olevat samasuguse kitsalt egoistliku nagu paljudel suurriikidel ajaloos. Arvatakse, et USA väljatõmbumine tekitab julgeolekuvaakumi, mis avaks Euroopa kümnendi lõpuks Vene agressioonile. Järgmised neli aastat viivad raporti kohaselt lõpule arutelu teemal, kas USA aktiivsus maailmas piirab või õhutab globaalset korratust.
Euroopa Liidu ees öeldakse olevat kolm kriisi. Venemaa sõda Ukraina vastu on hävitanud Euroopa kollektiivse julgeolekusüsteemi. Majandusliku vastastikuse sõltuvuse relvana kasutamine ähvardab liidu majandusmudelit. Ja Euroopas on liberaalse demokraatia mudel surve all nii seest- kui ka väljastpoolt. Trumpi naasmine vaid süvendab neid kriise.
Venemaast niipalju, et Vladimir Putini jaoks ei ole sõda seotud ainult Ukrainaga, see on sõda põhimõtete pärast, millele hakkab tuginema uus ilmakord. Vene räägib multipolaarsest korrast, kus pole riigid, vaid tsivilisatsioonid, kuid neis tsivilisatsioonides on suveräänsus ja juhtroll ainult võimsatel riik-tsivilisatsioonidel. Väikestel riikidel täit suveräänsust olla ei saa, nad kuuluvad riik-tsivilisatsiooni mõjusfääri.
Seetõttu ei näe Venemaa Ukrainale laienevat võrdsuse ja riikliku suveräänsuse mõisteid ning seega olevat invasioon täiesti õigustatud. Ja Vene mõjusfääri kuulub kogu endine nõukariigi ala. Vene võimed ei ole vastavuses tema enda kuulutatud maailma juhtriigi staatusega, kuigi oma keskpäraseid kaarte olla Venemaa edukalt mänginud.
Venemaa enesekuvandi ja tegeliku jõu vahel on vastuolu, aga võime tegelikkusest suuremat rolli mängida on säilinud. See, kas Vene suudab imperialistlikke pürgimusi jätkata, sõltub juba rahvusvahelisest riikide kogukonnast.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.