Jutu aluseks on mõttekoja Rand endise analüütiku, Briti välisministeeriumi töötaja ja nüüdse Chatham House'i analüütiku Samir Puri raamat "Läänetus ehk suur globaalne tasakaalumuutus" (Samir Puri, "Westlessness. The Great Global Rebalancing", 2024).
Termin "läänetus" vajab lühiselgitust. See tähendab läänest eemaldumist või lääne rolli vähenemist või ehk läänevaegust. Põhimõte on selles, et pilt maailmast on muutumas. Mitte-läänes on see teine kui läänes. Jutt on globaalse lõuna tõusust, sealhulgas ka sellise ühenduse nagu BRICS rolli kasvust. Kuigi algselt viit mitte-lääne riiki ühendanud BRICS-i peetakse mõistuseabieluks ja nende omavahelisi sidemeid ei saa võrrelda lääne palju sügavamate seostega.
Igal juhul on midagi muutunud, suured osad maailmast on hakanud käituma, nagu ei oleks lääs enam domineeriv jõud. Nähtus nimega läänetus ei tähenda läänemaailma kadumist. Ei ole põhjust rääkida ka lääne ja muu maailma vastasseisust, pigem on jutt lääne koogitüki vähenemisest. Nii demograafiliselt, majanduslikult kui ka kultuuriliselt liigume mitmekesisema tuleviku poole. Võib-olla on see hoopis võimalus?
Tegemist ei ole lääne vastasseisuga autokraatiatega, nagu Hiina ja Vene. See on suurem lugu, mis puudutab lääne rajatud maailmast eraldumist. Globaalsete muudatuste väljavaade tekitab aga kiusatuse seda enese kasuks ära kasutada, mida ongi Ukrainas tegemas Vladimir Putin.
Lääs sündis tegelikult tundmatusest. Enne 16. sajandi algust oli Euroopa tagahoov. Ajal Rooma impeeriumi lagunemisest renessansini 14. sajandi lõpul olid dünamism ja jõukus mujal, eriti Aasia kuningriikides ja impeeriumites. 15. sajandil oli enamik kaubateid nii maal kui ka merel moslemite kontrolli all.
Alles 18. sajandi keskel hakkas sõjalise ja tööstusliku võimsuse kaalukese kalduma Euroopa kasuks. Taustaks olid industrialiseerimine ja Prantsuse ning Ameerika revolutsioon. Need toitsidki nüüdis-lääne ilmumist. Väravad avanesid Euroopa domineerimisele, nüüd juba koos USA-ga. Seega on lääne tõusmine globaalselt juhtivaks jõuks ajalooliselt hiljutine nähtus.
Samal ajal sai lääs ise mõjutusi mujalt ja mitte kogu lääne mõju kolooniates ei olnud relvajõul peale surutud. Lääne mõju segunes kohalike mõjudega. Nüüdsetest mitte-lääne riikidest tekkis suur osa alles 20. sajandi teisel poolel. Ja dekoloniseerimise termin on eksitav.
Lääne mõju säilis ka pärast kolonisaatorite lahkumist. USA mõju levik on erinev Euroopa omast, kuna ei loodud kolooniaid, vaid saavutati oma ülekaal transpordi ja kommunikatsiooni tehnoloogiate abil, pluss kultuurieksport ja valikulised sõjalised sekkumised. Lääne jaoks oli tähtis ka Euroopa Liidu loomine, mis aitas levitada demokraatlikke süsteeme ja liberaalseid väärtusi.
Läänes liigub praegu musti mõtteid sealse eluviisi lõpust, kuid seda ei tule. Ees on mitte kokkuvarisemine, vaid kohanemine. BRICS-i maad jaatavad moderniseerimist ja majanduse globaliseerimist, kuid ei soovi oma ühiskonna läänestamist. Need riigid, mis püüavad läänele järele jõuda, vaevlevad tihti ajalooliste komplekside küüsis. Halvimal juhul võib see manduda arveteõienduse katseteks läänega. Läänestamine on toonud maailma eri osadesse nii kasu kui ka ebavõrdsust.
Praegune läänest eemaldumine ei tähenda kõige lääneliku välja vahetamist, see on uue toote loomine lääne elementide kaasamisega, aga järjest enam lahjendatuna. Ka ägedad läänevastased soetavad lääne luksuskaupu, nende lapsed õpivad läänes, kus püütakse ka kinnisvara soetada. Ja sõimavad nad läänt tihti lääneriikide keeltes.
Sajandi tähtsaimaks geopoliitiliseks küsimuseks võib osutuda Hiina ja USA rivaalitsemine. Hiina ei ole lääne vastu üksi. Kuid see ei tähenda, et näiteks BRICS-i riigid sooviksid koonduda Hiina lipu alla.
Globaalse lõuna ja lääne suhetes toimub juba mõnda aega raskuskesete nihkumine. 1950. aastal elas 30 protsenti inimkonnast Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Australaasias, aastaks 2050 peaks nende regioonide osakaal langema 12 protsendini. Ehk rahvastik koondub mujale.
See tähendab, et kasvav osa inimkonnast elab riikides, kus ajalooline mälu ja mineviku verised suhted läänega omavad mõju. Kuigi need rahvad on moderniseerimise eest palju võlgu just läänele. Nihkub ka majanduse raskuskese. Vahemikus 2000 kuni 2019 andis India ja Vaikse ookeani piirkond 50 protsenti globaalsest majanduskasvust, Euroopa Liit vaid kümme protsenti. Ka G7 riikide osakaal väheneb järjekindlalt. Ja nõrgeneb ka USA globaalse politseiniku roll.
Globaalset lõunat ühendab anti-kolonialism, kuid vaid viitena lääne mineviku pattudele. Kuigi impeeriumid ei olnud ainult lääne omad. Euroopas esinenud kolonialism ei ole globaalse lõuna jaoks mingi number ja rääkida aafriklastele Vene kolonialismist Ukrainas on mõttetu. Kolonialismi nähakse vaid oma esivanemate kannatuste mätta otsast.
Läänetu maailm muutub järjest reaalsemaks. Ajalugu ei liigu tagurpidi. Lääs liigub kaitseseisundisse, kuid selle mõju püsib. Kasvõi keelekasutuse kaudu. Neljas Euroopa keeles – inglise, prantsuse, hispaania ja portugali keeles – võib suhelda suur osa inimkonnast. Samuti on läänel edumaa intellektuaalselt, läbi ülikoolide võrgustiku, kus räägitakse üha rohkem inglise keeles.
Üks suur muutuja võib olla USA otsustes: kas jääda lääne liidriks või tõmbuda oma hemisfääri vetesse. Kuigi ka euroliidul on vajadus võtta maailmas tugevam roll. Ja lääneriigid jäävad endiselt väljastpoolt tulijatele köitvaks. Samir Puri arvates tuleb läänel tublisti tööd teha, et taastada liidrikohta globaalsetes ettevõtmistes, jagades lava mitte-lääne samameelsete rahvastega.
Tulevikus vaatavad inimesed mitte pelgalt lääne suunas, vaid mitmele poole, õppides uut tasakaalu hoidmist. 2040. aastad võivad olla aeg, mil näeme maailma uue tasakaalu stabiliseerumist. Seda muidugi juhul, kui vahepeal uus ilmasõda ei vallandu koos kõigi järelmitega.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.