Tehisintellekt on keeruline teema ja ma ei ole ka asjatundja, sestap lähtun ühest raamatust, sedapuhku Henry Kissingeri, Craig Mundie ja Eric Schmidti üllitisest "Genesis. Tehisintellekt, lootus ja inimvaim" (Henry Kissinger, Craig Mundie, Eric Schmidt, "Genesis. Artificial Intelligence, Hope, and the Human Spirit", 2024). Kissinger on rohkem tuntud kui välispoliitika ekspert, kuid antud teemal on see tema jaoks juba teine raamat, kuigi ilmunud postuumselt.
Välispoliitika vallas ei ole ma Kissingeri ülirealistliku maailmavaate pooldaja, kuid pean tunnistama, et tegemist oli äärmiselt mitmekülgse inimesega. Tehisintellektist huvitus Kissinger 93-aastaselt ja 2021 avaldas ta ühega jutuksoleva raamatu kaasautoritest töö "Tehisintellekti ajastu". Seda ei ole ma lugenud, kuid kuulu järgi on käesolev üllitis palju laiahaardelisem. Ma ütleksin, et ilmselt ka filosoofilisem, nagu saja aastani elanud vanameistrile kohane on.
Raamatu sissejuhatuses märgitakse, et Kissinger hakkas üha enam tajuma mõistuse kasulikkuse piiranguid nüüdisajal. Me ei saa sellest loobuda, kuid me ei saa edasi liikudes ka pelgalt sellele enam tugineda. Inimkond on aastasadu lähtunud hierarhiast, milles inimene on kõrgeimal kohal, järgnevad loomad ja siis, kõige all, on masinad.
Tehisintellekti ilmumisega võib aga kõige alumine tasand tõusta kõrgeimaks. Kissinger hoiatab, et tehisintellekti suurim oht meile oleks ettekujutus, et me seda nähtust mõistame. Tehisintellekti uued vormid ja inimese reageeringud neile võivad muuta inimese suhteid reaalsuse ja tõega, teadusuuringuid ja inimkonna evolutsiooni, diplomaatiat ning rahvusvahelist süsteemi.
Minu jaoks muutis raamatu loetavamaks selle lähenemine teemale. Tehisintellekti, selle arengut ja mõjusid vaadeldakse ajaloolises kontekstis, leides paralleele minevikust ja heites pilke võimalikku tulevikku. Üllitist on nimetatud ka viimsepäeva ennustuseks või tumeda tuleviku nägemuseks. Kuid mulle sellist muljet ei jäänud. Kõik on võimalik, kuid mitte vältimatu. Kuigi me tegelikult ei tea, mis on võimalik ja mis on vältimatu.
Tehisintellekt on suur võimalus, tal on võime kaasata andmeid samaaegselt arvutul hulgal valdkondadest ja luua seega pretsedenditu ühendus. Ehk tehisintellektil on võimalus käivitada revolutsioon nii füüsiliste kui vaimsete avastuste vallas. See võib kokku tuua kosmose- ehk relatiivsusteooria ja subatomaarse teooria ehk kvantmehhaanika.
See on võimeline ühendama seni eraldi olnud valdkondi nagu geneetika, lingvistika, kosmoloogia ja psühholoogia.
Kuid tehisintellekti puhul on meil üks suur väljakutse: vääralt kontrollitud tehisintellekt, mis koondab teadmisi destruktiivselt, hävitavalt. Me tegeleme praegu aastatuhandete pikkuse evolutsiooni vältel arenenud inimaju sarnase struktuuri loomisega. Ehk tegeleme viimase organiga, mis on seni jäänud väljapoole kopeerimist ja taasleiutamist ja mida me tegelikult lõpuni ei tunne.
Tehisintellekt erineb tavalisest arvutist. Selle maailmapildi loomine on õppeprotsess, mitte programmeerimise tulemus. Inimese loodud algoritmid ütlevad masinale vaid, kuidas iseennast täiustada, jättes masinale võimaluse ise kujundada sisendist väljundini viiva muutuste tee. Juba praegu laiendab tehisintellekt inimteadmiste valdkonda, kuid teeb seda viisil, mida me täielikult ei mõista. Ja meie ees on ka uus väljakutse: saame teavet, millele ei ole lisatud selgitusi, kuidas see on saadud.
Ajapikku peame eeldama, et tehisintellekt kujundab algse eneseteadvuse. Ja tuleviku plaanis on tähtis see, kellena näeb tehisintellekt inimest ja mis roll inimesel võiks või peaks olema. Kui inimkond hakkab tajuma, et ta ei pruugi enam olla planeedi kõige targem ja tugevam tegija, võib osa inimesi omistada masinatele jumaliku olemuse, käivitades fatalismi ja alistumise meeleolud. Teised võivad aga, vastupidi, astuda vastu masinate võimalusele saavutada objektiivset tõde ning nõuda tehisintellekti poolt võimendatud tegevuste ebaseaduslikuks kuulutamist.
Palju sõltub ka tehisintellekti arendajatest. Autoritaarsed riigid tahavad rakendada selle oma teenistusse ja praegugi on teada, et Venemaal näiteks püütakse arendada välja oma sõltumatut tehisintellekti, sarnaselt muudele valdkondadele.
Tehisintellekt võib riigijuhtimisse kaasamise puhul hakata pooldama näiteks sõjalistes konfliktides ratsionaalseid lahendusi, mis oleksid aga kõigile osapooltele poliitiliselt vastuvõetamatud. Ja valitsemine ainult mõistuse alusel võib tuua kaasa riikide lagunemise.
Tehisintellekt võib väita, et tunneb meid paremini kui me ise ja anda seeläbi totalitaarsetele valitsejatele mitte ainult tegevusvahendi, vaid ka filosoofilise relva. Masinal ei ole võidu- ega autunnet, masin peaks sõda, mis oleks inimkonna ajaloos unikaalne. Ja me ei tea, milliseid otsuseid tehisintellekt sõja lõpetamiseks langetaks.
Keskne on küsimus sellest, kas inimene peaks arenema tehisintellekti suunas või vastupidi, tehisintellekt peaks hakkama enam sarnanema inimesele. Insenerbioloogia juba püüdleb inimese ja masina ühtsuse poole.
Kui meil õnnestub oma bioloogiat muuta, võivad inimesed kaotada aluse, millele tugineda tulevaste võimaluste ja ohtude puhul, aga kui me uusi võimeid ei omanda, võime seada end oma loomingu produkti suhtes ebasoodsasse seisundisse. Inimese ja tehisintellekti ühises evolutsioonis oleks tehisaju meile algul rivaal kuid seejärel ja ideaalvariandis, partner.
Arvutid vajavad inimkultuuri aluste koodiraamatut, kuid seda ei ole võimalik masinkeelde tõlkida. Seega tuleb arvutid õpetada seda tööd ise tegema. Ja kui masinad saavad inimese omadusi, hägustub piirjoon inimliku ja tehisliku vahel.
Seega on inimesel vaja selgemalt sätestada, mis eristab teda tehislikust. William Shakespeare'i näidend "Hamlet" ei ole inimlikkus, see on pilt inimlikust. Koodilõikudest ja ränitükkidest koosnev tehisintellekt, on paljuski sama. Parim on tulevik, kus inimaju ja tehisintellekt võimendavad teineteist.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.