Juunikuul on mitmeid nimesid. Kõige tuntum on ilmselt jaanikuu, sest kuu teises pooles tähistatakse jaanipäeva, millega alates 1934. aastast kasvas ühte ka võidupüha pühitsemine. Juunit kutsutakse ka näiteks suve-, kesa-, piima- ja pärnakuuks. Miks just nimelt pärnakuuks?
Pärnal on mitmesugust väge. Põline pärn on tamme ja männi kõrval olnud eestlaste peamisi hiiepuid. Ta on tähtis meetaim ning ta on tarbepuuna olnud kasutusel koore alumise kihi ehk niine tõttu. Siit tuleneb ka seos juunikuu ning niine vahel – vanarahvas teadis, et koort oli kõige hõlpsam kätte saada jaanipäevani, mil ta oli veel lahti. Ja selle järgi, milliselt puult niint üldse saab, nimetati varem vanemat puud pärnaks ja nooremat niinepuuks või lõhmuseks. Lüganusel öeldigi, et `nuoreld on niin, ku `suurest saab, siis on pärn; Vändras, et kui pisike on, sis on lõhmus, kui suureks kasub, on pärn. Võru- ja Setumaa rahvas kõneles, et noorõst pääst oĺl lõhmuss, vanast pääst pähn ning suuŕ pähn, tu̬u̬d `kista aiʔ. Kursilt on teada, et kolmetolliliselt puult saab veel niint, neljatolliline on juba pärn.
Niinest tehti paelu ja köisi, punuti anumate põhjasid, Ida- ja Lõuna-Eestis ka viiske. Suuri pakse pärnakooretükke ehk koskesid või koski kasutati isegi saanikerede valmistamiseks.
Pärn on Põhja-Eesti ning pähn Lõuna-Eesti sõna. Niinepuud (ka niinepit) teatakse rannamurdes, Lääne- ja Pärnumaal ning Kesk-Eestis, lõhmus on olnud kasutusel Põhja-Viljandimaal, mõnes Pärnumaa ja idamurrakus ning Pöidel ja Muhus. Mulgid kasutavad lõhmuse kõrval ka lõunaeestilist rööpvarianti lõmmus(s). Lõhmuss on aga Põhja-Tartumaa, Tartu ja Võru sõna, löhmus Saare- ja Hiiumaa oma.
Milline sõna kõige ligem ja suupärasem, on aga igaühe otsustada ja pruukida.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.