Eestlaste poolt korraldatud eesti keelele eelnes baltisaksa misjonilingvistide eesti keele korraldamise periood. Nimelt on eesti keelega teadliku tegelemise esimesed dokumendid 17. sajandi baltisaksa pastorite koostatud keeleõpetused. Tasapisi omandas aga järjest suurem osa ühiskonnast kirjaoskuse ja baltisaksa pastorite asemel hakkasid 19. sajandi jooksul eesti keelt korraldama selle emakeelsed valdajad. Eesti keelest sai omakeelse kultuuri ja hariduse vahendaja.
Justnagu juba 17. sajandi lõpu piiblikonverentsidest alates tavaks oli saanud, otsustati rahvusliku keelekorralduse algusaegadel 19. sajandi lõpus keeleküsimuste üle kollektiivselt. Baltisaksa perioodist alates oli ühine joon ka see, et keelevaadetes ja sihiks seatud ideaalis väärtustati tegelikku keelekasutust ning püüet saavutada kirjakeeles sellega paremat kooskõla − ehkki algusaegadel takistas seda kirjutatud keele registriline nappus, peamiselt kirjutati usutekste.
Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse perioodil alates 1870ndatest otsiti ka loomulikumat, häälduslähedasemat kirjaviisi ja vormistikku, ning paljuski tänu seltsi liikmete tegevusele võeti kasutusele uus ehk tänapäeval kasutatav kirjaviis.
Viht ja Habicht võtavad kokku, et "Kirjakeelt on keelekorralduse algusaegadest saadik peetud oluliseks, hoolikat arendamist väärivaks keelekujuks. Seejuures on kogu aeg väärtustatud kirjakeele kooskõla tegeliku keelekasutusega."
Vt lähemalt Annika Vihti ja Külli Habichti artiklit "Baltisaksa periood eesti keele korralduses", Keel ja Kirjandus, 2022, nr 11, lk 1031–1049.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.