"Keeleelu sotsiaalsed tegurid, tarve üksteisele võimalikult kiirelt, vähese vaevaga ja täpselt mõistetavaks saada, need juba ise sunnivad üksikisikuid keelekorda üksteise omale võimalikult ligendama ja teatud normisid silmas pidama, mis mõistagi ei sule välja ka teatud kõikuvusi, põikeid ja kas või pisikesi ulatsemisi normide kulul, kui see võimalik – see kõik teeb ju keele endagi meeldivamaks ja keelt tarvitava inimese inimlikumaks." Nii on öelnud Andrus Saareste 1937. aastal.
Andrus Saareste jaoks oli niisiis oluline keelekasutuse vabadus. Ta nägi ka normingute ja ühtse kirjakeele vajalikkust, aga ei pooldanud rangelt ettekirjutatud norminguid, vaid pidas oluliseks lasta inimestel otsustada, kuidas nad keelt kasutavad.
20. sajandi alguskümnenditel pööratigi eesti keele korraldamisel rahvakeelele ehk tegelikule keelekasutusele tähelepanu, ent arvamused lahknesid suuresti selles, kas ja mil määral tuleks sellest lähtuda. Esile saab tõsta mitut perioodi, nagu "keele vohamise ajastu" (1917–1925), mil valitses Johannes Aaviku juhitud keeleuuendusliikumine; "range reeglipärasuse ajastu" (1925–1935), mil valitses Johannes Voldemar Veski keelekorraldussuund, ning "demokraatliku keelevoolu süvenemise aeg" (alates 1936 kuni sõjani), mida esindaski Andrus Saareste. Ent siis tuli katkestus.
Kuigi Aaviku ja Veski suunad erinesid suhtumises normitava kirjakeele otstarbekohasusse, süsteemsusse ja ilusse, siis olid nende eesmärk ning tegevus paljuski ka sarnased: kirjakeele loomise jaoks rahvakeelt kasutades lähtusid nad pigem paremusprintsiibist ehk sellest, mida nad arvasid parem olevat, mitte enamusprintsiibist ehk sellest
Vt lähemalt Helen Plado artiklit "Rahvakeelsus XX sajandi alguskümnendite eesti keelekorralduses", Keel ja Kirjandus, 2022, nr 12, lk 1075–1092.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.