Suvel avaldas Prantsusmaa uue riikliku kaitsestrateegia. Enne oli samaga välja tulnud Suurbritannia ja muutunud oludes on see ka vajalik. Eelmine strateegia üllitati 2022. aastal ja tollega võrreldes on seekordne paber pea kaks korda pikem. Oluliselt on kasvanud strateegilise olukorra kirjeldus ja tulevikuvaade ulatub aastasse 2030.
Toonimuutus eelmise ülevaatega võrreldes on silmatorkav. Praegu nimetab Prantsusmaa nii iseenda kui ka liitlaste jaoks suurimaks ja püsivaks ohuks selgesõnaliselt Venemaad. Meenutame, et sel suvel on president Emmanuel Macron nimetanud Venemaad inimsööjaks Euroopa ukse ees. Strateegia ütleb üheselt, et Moskva tegeleb jätkuvalt rahvusvahelise julgeolekukorra lammutamisega ja Prantsusmaa on üks Moskva vaenutegevuse sihtmärke.
Märgitakse ka Hiina ohu kasvu, seda seoses Pekingi sooviga saada aastaks 2050 maailma juhtivaks jõuks. Lisaks viited ka terrorismile, organiseeritud kuritegevusele ja muule tavakohasele, kuid Venemaa esiletõstmine kui võimaliku sõjaohu peamine allikas on esiplaanil.
Aastani 2030 nähakse ohtu sõjategevuseks Euroopa tuumiku vastu. Ukraina-vastase sõja kontekstis on Venemaa laiendanud vaenutegevust Prantsusmaa ja tema Euroopa partnerite vastu laial skaalal: infooperatsioonid, küberrünnakud, tuumaähvardused, sabotaažiaktid, spionaaž, sekkumine valimisprotsessi, teiste riikide õhupiiride rikkumised, veealune tegevus, avaruum. Üsna pikk nimekiri.
Samas viidatakse ka Moskva agressiivsele sekkumisele mujal, eelkõige Aafrikas, mis olnud seni Prantsusmaa strateegiliste huvide üks peamine kese. Nüüd on seoses sõjalise kohaloleku tagasitõmbamisega Aafrikast strateegiline tähelepanu keskendunud enam Euroopale. Aafrikat ei ole Prantsusmaa siiski maha kandnud. Ka sellel suunal on oodata uut strateegilist nägemust, mis võiks ehk ilmavalgust näha enne tuleva aasta algupoolde kavandatud Aafrika-Prantsusmaa tippkohtumist.
Muutunud on toon ka USA suunal. Pariisi strateegilise autonoomia mõte on ammu tuttav, nüüd on seda hakatud sisuga täitma. Üks teema on tuumarelv. Teadupärast on Euroopa seni lootnud ameeriklaste tuumavihmavarjule, kuid selles on olnud piisavalt põhjust kahtlema hakata. Seetõttu on varasemate strateegiaülevaadetega võrreldes muutunud avatumaks valmisolek dialoogiks liitlastega tuumaküsimustes.
President Macron on tõstatanud võimaluse konsultatsioonideks Prantsuse tuumarelva teemal juba aastail 2020 ja 2024. Tänavu märtsi alguses tuli ta välja juba konkreetse algatusega kõnelusteks Pariisi tuumarelva rollist kollektiivses kaitses.
Jõus on aga kolm tuumapõhimõtet. Esiteks ei ole otsus tuumarelva kasutamiseks jagatav. Teiseks, prantsuse doktriin toonitab tuumarelva strateegilist rolli, heites kõrvale kõik viited selle taktikalise kasutamise võimalikkusele. Kolmandaks, eurooplastele tehtud ettepanek ei vähenda võimekusi, mis on vajalikud rahvuslikuks heidutusvõimeks.
Macron on teatanud, et kavatseb üllitada muudatused tuumadoktriinis veel sel aastal.
Mis puudutab Ameerika rolli, siis dokument kuulutab selgelt, et Euroopa peab oma kaitse enese kätesse võtma. Ja muide, näiteks luureandmete vahetamisel on kirjas koostöö tihendamine Euroopa liitlastega, kuid USA-d märgitud ei ole.
Kaitsevõime tugevdamise vallas nähakse ette nii kaitseeelarve suurendamine kui ka Prantsusmaa kaitsejõudude võimekuse kasvatamine. Muid dokumente abiks võttes näikse kavas olevat saavutada aastaks 2027 võime panna kümne päevaga välja rohkem kui 7000 sõduriga brigaad ja 30 päevaga rohkem kui 20 000 sõduriga diviis. See omakorda nõuab käsu- ja logistikasüsteemide ümberkorraldamist ning reservväelaste arvukuse ja mobilisatsioonivõimete kasvatamist.
Raha osas strateegiapaber arve eriti ei jaga, kuid need sisaldusid päev varem peetud presidendikõnes. Plaane kaitsekulude suurendamiseks kiirendati. Varem aastaks 2030 kavandatud muudatused toodi aastasse 2027. Ehk siis 3,5 miljardit lisaeurot aastal 2026 ja 3 miljardit lisaeurot 2027. Siis peaks kaitse-eelarve jõudma 64 miljardi euroni.
Kriitikute arvates on selles kaks probleemi. Esiteks arvatakse, et plaanide elluviimiseks on 64 miljardit eurot aastas liiga vähe, vaja oleks vähemalt 100 miljardit eurot. Teiseks, pürgimus strateegilise autonoomia suunas koos hinnalipikuga langeb rahaliste raskuste aega. Tulevaks aastaks oli plaan teha eelarvekärpeid umbes 40 miljardit eurot, riigi võlg ulatub kolme triljonini ja eelarvepuudujääk on pidevalt kasvanud. Praegune poliitiline olukord muudab aga kokkuhoiu küsitavaks.
Siia mahub veel üks tänuväärne uuendus strateegias, nimelt sisuliselt totaalkaitse põhimõtteile üleminek. Kuna tõdetakse, et vaadeldavas ajavahemikus on võimalik, et Prantsusmaa peab osalema kõrge intensiivsusega sõjategevuses, kuigi tõenäoliselt väljaspool oma piire, siis on vajalik kogu ühiskonna mobiliseerumisvõime. Kavas on reservväelaste arvu kahekordistamine lähiaastail ja neile vajaliku varustuse ja relvastuse soetamine.
Juba tänavu saadetakse kõigile kodanikele juhised käitumiseks kriisiolukorras. Üle vaadatakse sidesüsteemide toimimine, energiavõrk, veevarustus, kriitiliste teenuste kübervastupanuvõime, kriitilised varud ja haiglate valmisolek. Eesmärk on tutvustada kümnele miljonile 13–25-aastasele kodanikule riigi kaitse ja julgeoleku põhimõtteid. Peetakse vajalikuks luua inimeste varu, keda vajadusel mobiliseerida, ja taastada vabatahtlik kaitseväeteenistus, pakkumaks kodanikele sõjalise väljaõppe algeid.
Lõpetuseks märgin ära ka ühe uue strateegilise eesmärgi, tehnoloogilise arengu tagamise. Pluss muidugi ka kaitsetööstuse autonoomsus koos vajaliku tooraine sõltumatu hankimise vajadusega.
Huvitav on muide idee luua veel sel aastal kodanike diplomaatiline reserv, kuhu kaasatakse vabatahtlikke, veterane ning lõppastmes ka Prantsusmaa õppekavade lõpetajaid välismaal. Aasta lõpuks loodetakse neid kokku saada tuhatkond. Nende võimalikud ülesanded ja tegevuse vorm ei ole küll lahti kirjutatud.
Ukrainat tuleb aga Pariisi nägemuses jätkuvalt ja kasvavalt abistada.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.