Tänavu maikuus üllitas Euroopa Liidu julgeoleku-uuringute instituudi raporti sellest, kuidas EL saaks Moskva pahatahtlikke võimeid õõnestada. Taolisi kirjutisi on olnud mitmeid, kasvõi Vene liberaalse opositsiooni esindajate soovitus toetada Venemaal korruptsiooni, eelarveraha varastamist ja eliidi vastuolusid, et seeläbi režiimi kõigutada.
Seekord vaadeldav raport on poliitiliselt korrektsem, kuigi näib, et mõtlemine on liikumas praktilises suunas. Kui vaid ka teod järele jõuaksid… Autorite tees on, et Euroopa Liit peab võtma Vene õõnestustegevuse ja infooperatsioonide suhtes rangema hoiaku. Parim kaitse on usutav heidutus koos asümmeetriliste vastulöökide usutava võimalusega.
Raport tugineb kolmele sambale: parem kerksus, tugevdatud heidutus ja ühine püüd nõrgendada Vene võimet kahju tekitada. Mõte on mitte Venemaad relvituks muuta, vaid piirata tema häirivaid võimeid ja nüristada Euroopa Liidu vastu kasutatavaid tööriistu. Algama peaks see protsess Ukraina toetamise jätkamisest ja suurendamisest.
Kuigi üllitises on jutuks kaheksa regiooni ja valdkonda, kus oleks võimalik Vene võimekusi kärpida, piirdume vaid valikuga. Üldise tähelepanekuna tõdetakse, et Moskva on vilunud teiste omavaheliste hõõrumiste ja nõrkuste ärakasutamisel.
Kui teda tabab tagasilöök ühes valdkonnas, korvab ta seda aktiivsusega teises. Näiteks majandusliku jalajälje piiramist korvab Moskva õõnestustegevuse ja manipuleerimisega. Infotöös ollakse aktiivsed ja paljud Moskva narratiivid on jõudnud globaalsesse info peavoolu. Näiteks võib tuua kasvõi täiemahulise agressiooni alguse eest süü Ukrainale ja läänele veeretamise.
Diplomaatilist kapitali kasutatakse isolatsiooni vältimiseks. Alates 2022. aastast on Vladimir Putin ja Sergei Lavrov koos teinud kümme kahepoolset visiiti Lähis-Idasse ja Põhja-Aafrikasse, kümme Kesk-Aasiasse ja kuus Ladina-Ameerikasse. Kuigi Pew uuringufirma küsitlus näitab, et 35 riigis nägid mullu 65 protsenti küsitletuist Venemaad negatiivses valguses. Venemaa on aga avaliku arvamuse osas tundlik ja seda tasuks Euroopa Liidul ära kasutada, tuues esile vastuolusid Vene enesekuvandi taga.
Hiina puhul seda Venemaast ära lõigata ei ole võimalik, kuna olukord on Pekingile kasulik. Kuid pruukida võiks kahest strateegiat. Esiteks, meenutada eri foorumitel pidevalt Hiina enda täielikku toetust territoriaalsele terviklikkusele. Teiseks aga töötada globaalse lõunaga, millest Hiina väga hoolib ja kus USA tagasitõmbumise järel on Euroopal suuri võimalusi.
Vahemere piirkonnas on Venemaa saavutanud nii mõndagi oma infosõjaga, kuna kohalike meediaväljaannetega sõlmitud lepingud annavad kanalitele, nagu RT ja Sputnik, otsejuurdepääsu kohalikule publikule. See raskendab vastutegevust.
Palju on tähelepanu pööratud hübriidsõjale, milles Venemaa kaupleb hirmu ja silmakirjalikkusega. Euroopas on sisuliselt tegemist diversioonide, sabotaaži ja muude ettevõtmistega, mis on aga kalibreeritud nii, et sõjalisest lävest allapoole jääda ja omistamist raskendada.
Vene retoorika osas on keskne element enese kujutamine maailma enamuse liidrina, lääne domineerimisele väljakutse esitamine ja iseenese koloniaalajaloo eitamine. Nagu ka rahvusvaheliste seaduste rikkumise puhul süü vastastele veeretamine.
Kasutada saab ehk vastuolu Vene tegude ja sõnade vahel ja viitamist, et Venemaa tegevused ulatuvad infooppidest kuni poliitiliste mõrvadeni. Seis Euroopas pole väga hull, küsitluste kohaselt arvas 11 riigis 58 protsenti küsitletuist, et agressioonis Ukraina vastu on süüdi Venemaa, samas kui süü võrdset jagamist pooldas 19 protsenti.
Mida teha Venemaa punaste joontega, mida pidevalt tõmmatakse. Vene ähvardab majanduslike-, sõjaliste- ja isegi tuumameetmetega, kuid valdavalt on tegemist pelga retoorikaga.
Vahemikus 2021–2024 ähvardasid Vene esindajad vastulöökidega punaste joonte ületamisel rohkem kui 350 korda. Seega on vaja muuta Ukraina abistamine Euroopa poolt immuunseks punaste joonte suhtes. Kasulik oleks mitte kuulutada relvasüsteemide tarnetest Ukrainale meedia kaudu, parem teha seda vaikselt ja ilma kärata. See vähendab Kremli võimalusi otsuseid mõjutada. Kasulik on ka relvatoodangu laiendamine Ukrainas eneses ning EL-i maade ühised reageeringud tõestamaks, et Kremli ähvardused on vaid õhu väristamine.
Meile on kindlasti huvitav Vene varilaevastiku teema. See on kuulutatud üheselt keskkonnaohuks. Lisaks on paljud alused hõivatud ka mitte tsiviiltegevuse, vaid luure või sõjaliste meetmetega. Rääkimata veealuse infra ohustamisest. Vajalik oleks ühesugune käitumismall kõigis vetes, eelkõige Läänemeres ja Põhjameres.
Kui varitankeriga juhtub õnnetus, peavad kulud katma rannikuriigid. Näiteks Aasovi meres põhja läinud kahe Vene tankeri põhjustatud kahju likvideerimine maksab umbes 14 miljardit dollarit.
Venemaale on meritsi kulgev naftaeksport hädavajalik. EL peaks seda haavatavust kasutama. Esimene prioriteet peaks olema EL-i majandustsooni vete aktiivne kontroll, et heidutada ja piirata varilaevastikku. Vajalik on luua seni puuduv laevadega tegelemise võimekus: turvalised ankrualad peatatud alustele, protseduurid lasti mahalaadimiseks ja laevade lammutamiseks juhul, kui omanikud seda enesele ei nõua. Ja kohustus tõestada, et laev ei tegutse rannikuriigi huvide vastaselt, peab olema laevaomanikul, mitte vastupidi.
Vajalik on rahvusvaheline koalitsioon tagamaks liikmesmaadele sõjaline ja logistiline toetus, et vältida Venemaalt tulevat väljapressimist. Üks näide on ühine ekspeditsioonijõud Läänemeres, kust seda tuleks laiendada ka Põhjamerele, Vahemerele ja Mustale merele.
Kokkuvõtteks pakutakse EL-i huvide kahjustamise hinna tõstmist ja majandussurve suurendamist. Teiseks narratiivide lahingu võitmist infostrateegia ühtlustamisega. Kolmandaks Vene globaalse mõju vähendamist India ja Vaikse ookeani regioonist ja Aafrikast kuni Vahemere lõunaosa ja Balkanini. Venemaa võimetustamiseks ei ole olemasolevaid võimalusi lihtsalt kasutatud ning luba selleks ei ole Euroopa Liidul kelleltki vaja küsida.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.