Seoses Iisraeli ja USA suviste õhurünnakutega Iraani vastu tekkis kohe küsimus Venemaa reaktsioonist. Olid ju kaks riiki sõlminud strateegilise partnerluse leppe ja juba kümmekond aastat tagasi arvati, et Venemaa ja Iraan on maailma uus võimutandem, mis püüab muuta maailma multipolaarseks.
Ukraina sõja ajal tihenes Moskva ja Teherani koostöö ning iraani droonid olid enne Venemaal nende tootmise käivitamist Venele vägagi tähtsad. Kuid selgus, et Vladimir Putini reageering rünnakule oli leige, tuli küll hukkamõist, kuid ei enamat. Pealegi lekkisid meediasse dokumendid, mille kohaselt olid Vene eriteenistused aktiivselt Iraani järele luuramas. Iraan tegi Venemaal üldiselt sama. Ja tuumarelvastatud Iraan on Moskva jaoks tegelikult vastuvõetamatu. Ehk umbusaldus on kõlavast, kuid sisutühjast koostöödokumendist hoolimata tugev.
Kahe riigi suhted on ajalooliselt suurema osa ajast olnud pehmelt öeldes pingelised. Nõukariik püüdis oma tekkest peale Iraani endale allutada ja seal veel ühte bolševike tugikohta rajada. Tuginen sel teemal Venemaal välisagendiks kuulutatud ajakirjaniku ja idamaade ajaloolase Mihhail Krutihini raamatule "Revolutsiooni mängimine. Kremli Iraani agendid" (Крутихин, Михаил, "Игра в революцию. Иранские агенты Кремля", 2024, Freedom Letters, Riia).
Nõukariigi lagunemise järel korraks avanenud KGB arhiiv, raamatukogude erifondid ja NLKP keskkomitee rahvusvahelise osakonna arhiiv võimaldasid autoril tutvuda sel teemal huvitavate dokumentidega.
Iraani bolševike partei oli algusest peale terroristlik ühendus, nagu kinnitas 1919 Petrogradis selle asutaja Tariverdijev. Vene bolševike partei Kaukasuse büroo üllitas 1920, juulis määruse, mis andis Iraani aatekaaslastele korralduse luua terroristlikke rühmitusi šahhi valitsuse, Pärsia revolutsiooni vaenlaste ja Briti võimude esindajate tapmiseks.
Pärast bolševike võimulesaamist pöördusid nende ekspansionistlikud pilgud ida poole. Revolutsiooni sinna levitamiseks oli kavas suunata kõik jõud tee rajamiseks Indiasse, Iraan olnuks vaid vahepeatus. Arvati, et India rõhutud rahvad tõusevad ja heidavad endilt Briti ikke. Sealt kandunuks võitlus aga juba Suurbritanniasse ja edasi käivituks maailmarevolutsioon. Lev Trotski ja Mihhail Frunze eestvedamisel moodustati Volgamaal isegi ratsaüksusi retkeks Indiasse. Aga see jäi vaid unistuseks.
Iraan kompartei loodi 1920. aastal Taškendis ja tooni andsid mitte iraanlased, vaid aserid. Iraani põhjaossa viidi bolševike üksused, kes piirkonda 15 kuud kontrolli all hoidsid. Aseritel oli bolševike kavades üldse suur roll, kuna osa Iraanist loeti tegelikult Aserbaidžaani lõunapiirkonnaks. Asereid on Iraanis praegugi 16 protsenti.
Kommunistide käitumine ei meeldinud aga iraanlastele ja nad kukutasid sotsialistliku režiimi hakatise. Iraani kommunistid olid küll nõus Moskva juhtimisega, kuid said petta. 1921. aastal käskis Lenin bolševike väed Iraanist välja viia, kuna ta oli sõlminud Iraaniga lepingu. See nägi küll ette võimaluse, et kui nõukariik peaks arvama Iraanist enesele ohtu tõusvat, olnuks neil õigus väed tagasi saata. Seda punkti hiljem ka kasutati.
1931. aastal lõpetas Iraani kompartei tegevuse ja selle otsuse taga olnud Stalin, kes soovis oma möödalaskmiste tunnistajad kõrvaldada. Enamus partei juhtivaid tegelasi lastigi 1930. aastate teisel poolel nõukariigis maha.
Uus etapp nõukaideede levitamisega algas aastal 1941 ja taas nõukavägede saabumisega. Loodi ka uus sõltlaspartei Tudeh ehk Iraani Rahvapartei. Too püüdis küll sidemeid Moskvaga varjata. Kui tekkis konflikt brittide, ameeriklaste ja venelaste vahel naftatootmise õiguste pärast, asus partei Moskvat toetama. Nende korraldatud meelavaldusi pidid turvama nõukaväed, sest kogu riigis puhkesid nende vastu protestiväljaastumised.
Mitmeid aastaid püüdis Moskva Iraanis siiski kanda kinnitada, kuid edutult. Kuna tegevust juhtis Aserbaidžaani kompartei liider Bagirov, võeti sihiks osa Iraani liitmine Aserbaidžaaniga ja alustati aseritele territoriaalautonoomia nõudmisest. Pandi kokku isegi Iraani aserite valitsus.
Sisuliselt tekkis Teheranist sõltumatu aserite riik. Iraan suutis siiski naftakontsessioonide abil Staliniga lepingu sõlmida ja vastuseks viidi nõukaväed välja. See leping tühistati 1947. aastal. Järgnesid taas vaidlused nafta ümber, aastal 1951 selle tootmine natsionaliseeriti.
1953. aastal toimus riigipööre ja võim läks šahhi kätte, keda toetasid britid ja ameeriklased. Ajas hüpet tehes märgime, et šahh Reza Pahlavi otsis Moskvaga häid suhteid ja ajas tasakaalustatud poliitikat. Käis muide 1972 nõukariigis visiidil ja külastas ka Tallinna.
Islamirevolutsioon Teheranis 1979. aastal tuli Iraani kommudele ootamatult, nad olid lihtsalt oludest võõrdunud. NLKP nõudel lähenesid nad algul ajatolla Homeini režiimile, kuid see neid ei aidanud. 80 protsenti neist hukati peatselt revolutsiooni järel. Algul suhtus islamirežiim nõukariiki soosivalt, kuid kõik muutus Moskva sissetungiga Afganistani. Alles kagebiitide võimule tulekuga Moskvas aastal 2000 leiti mõlemal pool, et Putini võimul ja Iraani islamidiktatuuril on palju ühist.
Lõpetuseks toongi Krutihini arvamuse, et Iraani ja Venemaa vahel on tugev sarnasus. Esmalt, rahvastiku inertne mass. Mõlemas on olnud tohutu mõjuga televisioon, mida võim täielikult kontrollib. Mõlema puhul on iseloomulik tõik, et nendevastaste sanktsioonide režiim on auklik ja nad suudavad end majanduslikult hinges hoida. Venemaale on tähtis ka asjaolu, et tänu Iraanile ja Põhja-Koreale ei tunne Moskva end üksiku kärnase paariana, kuna on teisigi.
2024. aastal sai Venest Iraanis suurim välisinvestor, kuigi praegu on koostöö küsimärgi all. Süüria on Venemaa jaoks juba kaotatud, kui sama teed peaks minema ka Iraan, oleks see Moskva Lähis-Ida strateegiale suur löök. Kuid sõbrad nad mingil juhul ei ole.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.