Lääne poliitikute mure on kogu Ukraina sõja ajal olnud, et ega ometi Ukraina abistamine ei põhjusta sõjategevuse eskalatsiooni. Enim kardetakse, et Moskva kasutab tuumarelva. Ja ega Venemaa ei ole olnud ka kade tuumarelvaga ähvardama.
Venemaal on oma eskalatsiooniteooria, mis paneb paika erinevad astmed, mille puhul konflikt läheb üle järgmisesse raskusastmesse. Leidsin netist USA Euroopa väejuhatuse strateegilise algatuse raames tellitud ülevaate sel teemal. Autoriks Saratoga Fondi vanemteadur Roger McDermott.
Jätan kõrvale kitsalt tehnilised ja matemaatilised detailid ja püüan anda üldise pildi. Kas Venemaa sellest eskalatsiooni ehk konflikti laiendamise mudelist ka kinni peab, on omaette lugu, kuid pärast Ukraina suurepärast droonirünnakut Vene strateegilise lennuväe baaside vastu on kasulik teada, millest lähtutakse, vähemalt teoreetiliselt.
McDermott märgib, et ohtude hindamiseks ja strateegiliste otsuste langetamiseks on Venemaal strateegilise ja rahvusliku ohu hindamise võrgustik, mis on ühendatud riikliku kaitsejuhtimise keskusega.
2021. aasta raportis püüdsid lääne asjatundjad anda ülevaate Vene eskalatsiooniredelist. Olla 17 eskalatsiooni astet, alates infovastasseisust ja mittesõjalistest meetmetest. Sel astmel keskendutaks destabiliseerivale tegevusele, infooperatsioonide, propaganda, sanktsioonide ja poliitilise surve abil. Järgmiseks oleks ähvardav sõjaline retoorika, poliitiline kriis sõjalise jõu näitamisega ja hübriidsõda. Kuna Vene eskalatsioonialane mõtlemine peegeldub nii kaitse- kui ründetegevuses, peaksime vist praegu olema osaliselt veel sellel tasandil.
Järgmisena liigutaks provokatsioonide ja intsidentideni ning lokaalse konventsionaalse sõjani. Tegelikult on ka see aste Vene poolelt praeguseks juba saavutatud. Selles astmes püütaks vältida tsiviiltaristu purustamist või suureulatuslikku kübervahendite ja massihävitusrelvade kasutamist. Ukraina puhul ollakse sellest astmest ilmselt juba üle astutud.
Eskalatsiooniredeli järgmisel astmel laieneks sõjategevus regionaalseks ja edasi kaasataks konflikti ka avaruum, kus purustataks vastase kosmoseseadmed, kaasa arvatud eelhoiatussüsteemid. Ja regionaalne konflikt areneks siis juba ulatuslikuks konventsionaalseks sõjaks.
Järgmisel astmel võetaks kasutusele ka tuumarelv kui strateegiline mõjutusvahend. Tuumarelva pruukimine oleks sellel tasandil veel demonstratiivne ja asustamata aladel. Kui see ei aita, järgneks piiratud tuumasõda sõjaliste objektide vastu, siis vastastikused tuumalöögid ja lõpuks täieulatuslik tuumasõda.
Meenutan, et tegemist on ühe nägemusega Vene poolel, kuidas sõjaline eskalatsioon välja näeks. Vene sõjalised doktriinid näevad ette erinevaid ohutasemeid ja need on ajas muutunud. Hindab olukorda kindralstaap, kuid varasem peastaabi keskkomandopunkt on info rohkuse tõttu arendatud nüüdseks kaitsejõudude juhtimiskeskuseks, mis peaks koondama kogu saadaoleva info. Kuigi, nagu Ukraina droonioperatsioon sügaval Vene tagalas näitas, on infosisendid siiski puudulikud.
Praeguse ohutaseme kohta Moskva mõistetavalt ametlikke andmeid ei avalda. Kuid asjatundjad võivad indikaatoritena kasutada avalikku retoorikat, sõjalist tegevust ehk vägede liigutamist, manöövreid ja mobilisatsiooni.
Pärast Ukraina vastu suuragressiooni vallandamist luges Moskva end McDermotti hinnangul olevat kõrgendatud sõjalise ohu või relvakonflikti tasemel. Ukrainas peab Venemaa enese hinnangul lokaalset sõda, püüdes vältida selle arenemist regionaalseks.
Vene sõjalise doktriini keskmes on koondatud juhtimise põhimõte, kuna eskalatsiooni käigus vaja kiireid otsuseid. Käsuliini ühtsuse tagab Moskva arvates juhiste lähtumine ainujuhilt, kes liidab kogu sõjalise hierarhia strateegilise eesmärgi saavutamiseks.
Vladimir Putini praegune personaalne juhtimisstiil kujundab eskalatsiooni haldamist ja toonitab strateegilist ebamäärasust, tuginedes usaldusväärsete nõuandjate kitsale ringile. See vähendab sisendeid väljapoolt ja võimaldab Putinil kontrollida kriisi narratiivi ning säilitada ennustamatus vastase silmis.
Kitsale siseringile tuginemine tekitab info filtreerimise ja liigse enesekindluse ohu, peegeldades selle siseringi prioriteete, jättes kõrvale olukorra kõikehõlmava analüüsi. Kuigi eskalatsiooni eri faasides kutsutakse kokku ka julgeolekunõukogu, on lõppotsus siiski sõltuv ainult Putinist endast.
Moskval on eskalatsiooni puhul kalduvus ebasümmeetriliseks lähenemiseks, keskendudes vastase nõrkuste ärakasutamisele ja halli tsooni taktikale, mis tähendab küberoperatsioone, infosõda ja vastase mõjutamist ilma vahetu sõjalise kokkupõrketa. See on ilmselt faas, kus Venemaa on praegu suhetes kollektiivse läänega, eelkõige Euroopaga. Tegevus hallis tsoonis võimaldab Moskval askeldada allpool otsekonflikti läve NATO-ga. Hea näide on Krimmi annekteerimine, kui Moskva saavutas eesmärgi ilma Lääne sõjalise vastuseta.
McDermotti raport näeb NATO ja üldse lääne planeerijate jaoks selles olukorras vajadust seista vastu hästi integreeritud ja kohanemisvõimelisele ohuhaldamisstruktuurile, mis püüdleb strateegiliste eeliste saavutamisele allpool sõja künnist. Selle struktuuri nõrkus on aga autori arvates bürokraatlik ebatõhusus, jäik otsustamismehhanism ja kalduvus poliitiliste ning sõjaliste proriteetide lahknemisele.
Need puudused võimaldaksid NATO-l kasutada Vene ohuhinnagute ja operatiivse reageerimise hilinemist ning ebatäpsust. Vene otsustusmehhanismi tehnoloogiline areng eeldab ka läänelt tehisaru kasutamist ja stsenaariumite modelleerimist olukorra arenemisel ja kindlasti paindlikkust ning tegevuskavade pidevat kohandamist kiirelt muutuvate tehniliste ja poliitiliste oludega.
Ukraina sõda on selles mõttes üks suur labor, milles toimuvate katsete tulemusi tuleks pidevalt kasutada võimaliku vastutegevuse täiustamiseks. Ja seda igal tasandil, eelkõige aga iga riigi enda kaitsevõime arendamisel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.