Ukraina sõda on mingis mõttes ka kasulik, vähemalt sõjanduse teoreetikutele ja praktikutele. Arusaamad sõjapidamisest muutuvad praegu tohutu kiirusega. Ja nende muudatustega tuleb kaasas käia, et tulevaseks võimalikuks konfliktiks valmis olla.
Jutu aluseks on Sean McFate'i aastal 2019 ilmunud raamat "Koljat. Miks lääs ei võida sõdasid ja mida vaja ette võtta" (Sean McFate, "Goliath. Why the West doesn't win wars. And what we need to do about it", 2019). Seega on tegemist enne Venemaa Ukraina vastu käivitatud suuuragressiooni algust üllitatud tööga ja võimalik, et praegu räägiks autor juba pisut erinevat juttu. Ilmumisaastal nimetasid väljaanded The Economist, The Times ja Evening Standard selle aasta raamatuks.
McFate'i puhul tasub meeles pidada, et ta on endine USA dessantväelane, erasõjafirma töötaja ehk lihtsamalt öeldes palgasõdur, kes on oma kogemusi kasutanud nii ilukirjanduses kui ka akadeemilises maailmas.
McFate'i sõnul on sõda inimkonna püsinähtus ja ükskõik kui valgustunuks me ka muutuksime, kulutaksime ikka aega üksteise tapmisele. Kuid ta lohutab, et sõda on tundma õpitav ja pool võitu on teadmine, kuidas see välja näeb. Ta ennustab, et sõjalisi võimeid hakatakse rentima kuni selleni välja, et palgasõdurid võivad terveid riike üle võtta. Kui praegused ülirikkad võivad rentida terveid armeesid, võivad nad muutuda ülijõuks, mis võib esitada väljakutseid riikidele ja reeglitel põhinevale ilmakorrale.
Üleilmsed muutused on McFate'i arvates jõudmas punkti, kus tekib kaose oht ja seega peab õppima võitma ka korratuse ajastul. Kõige efektiivsemad relvad saavad tema arvates olema mittekineetilised, näiteks info, pagulased, ideoloogia ja ka relvaks muudetud aeg. Suured sõjaväed ja supertehnoloogia muutuvad tema arvates võimetuks. Sõda on arenenud, lääs mitte ja tulevikusõja stsenaariume mõtlevad praegu välja sõjafuturistid, kelle hulka ta liigitab kirjanikud, kunstnikud ja filmitegijad.
McFate'i esimene reegel uueks mõtlemiseks on arusaamine, et konventsionaalne sõda on surnud ja traditsiooniline sõjapidamise viis vaja kõrvale heita. Taas ilmselt oma taustast tulenevalt arvab ta, et ümber tuleks kujundada eriüksused ja rohkem oleks vaja ebakonventsionaalseks sõjapidamiseks valmis sõdijaid.
Tehnoloogia meid ei päästvat. Joonistatakse küll robotiseeritud tulevikustsenaariume, kuid tema hinnangul saab tuleviku sõda olema hoopis madala tehnoloogilise tasemega. Odavaid droone saab netist osta või garaažis kokku panna. Loota uuele tehnoloogiale on nagu loota, et uus kell muudab aja kulgu.
Investeerida oleks vaja inimestesse, mitte tehnoloogiatesse. Liigne tehnoloogiale keskendumine muutvat sõjaväe rumalaks. Praegu loodetakse massiliselt GPS-i kasutamisele, kuid kui see maha võtta, tähendaks see tehnoloogilise sõjapidamise nullistamist.
McFate'i sõnul on praegu ja tulevikus vaja infodomineerimist, sanktsioonide valikuid vastase rahaliseks kägistamiseks, avalikku diplomaatiat elanikkonna kõnetamiseks ja altkäemakse, et muuta vastase mõtlemist nii, et poleks enam vajadust neid tappa. Hiina – ja pakun juurde, et ka Venemaa – on valmistunud sõja künnisele minevate operatsioonide korraldamiseks. Nad eskaleerivad ja de-eskaleerivad, tõmbudes kriitilise piiri ületamise eel tagasi ja jäädes saavutatut seedima.
Vajalik on suur strateegia, mis ei ole piiratud sõjaga ja mis tunnistab, et sõda ja rahu võivad koos eksisteerida. Teiseks peab see olema paindlik, mitte tabel, vaid džässiimprovisatsioon. Strateegia peab hõlmama mitte ainult sõjalisi, vaid üldse kõiki võimuinstrumente. See peab olema ka pikaajaline. Kaugetes riikides sõdimiseks peaksid riigid rajama võõrleegione, mis oleksid lääneriikide kaitseministeeriumite alluvuses, kuid värbamine oleks globaalne. Ja suured sõjaväed muutuvat üldse aegunuks.
Ta küll eksib, öeldes, et nüüdsed ja tuleviku ohud tulenevad mitte agressiivsetest riikidest, vaid nurjunud maadest pärit terroristidest, kriminaalsetest impeeriumitest, kuritegelikest režiimidest ja lihtsalt anarhiast.
Mõju on juba nüüdisajal tähtsam kui relvad. Luure peaks tuvastama, kes mõju levitab ja kellele. Seejärel tuleks see mõju diskrediteerida ja siis vastu rünnata.
Endise palgasõdurina ennustab McFate, et palgasõdurid tulevad tagasi ja toob tegusate näidetena Wagneri rühmituse ja erasõjafirma Blackwater tegevuse Aafrikas. Kuigi peab kohe lisama, et mõlemad on tugevalt kahjustatud mainega, et mitte rohkem öelda.
Rahvusvaheline õigus on McFate'i arvates fiktsioon, koosnedes 60 protsendi ulatuses diplomaatilisest tavast ja 30 protsendi ulatuses mittesiduvatest lepetest. Ruulima hakkavad uued megavõimud, näiteks suurte rahadega kirikud, miljardärid ja rahvusvahelised korporatsioonid, kuid miks mitte ka jõukad humanitaarorganisatsioonid.
Võib taas tekkida keskaegne universum, milles kirik, riigid ja jõukurid võivad hakata globaalseid asju ajama. Sõda on juba väljunud ekspertide arusaama piiridest. Sõjategevus muutub turuks, kus sõjalist jõudu ostetakse ja müüakse nagu suvalist muud kaupa.
Kuna sõja eesmärk on alati kasu, siis soovitab ta lisaks palgasõduritele kasutada ka altkäemakse, petteoperatsioone, vale lipu all tegutsemist ja kõike muud, mida seni taunitud, aga mida pidevalt kasutatakse.
Ja domineerima hakkavad varisõjad relvakonflikti eitamise võimalusega. Ja see, kas suudetakse tegelikkust võltsist eristada, hakkab tulevikus määrama võitjat. Sellises sõjas on info relv ja näiteks Venemaa on McFate'i sõnul muutunud valeinfo suurriigiks, mis kasutab segadust tapmise strateegiana. Järelikult on vajalik ülekaal info vallas, kaval aju on tähtsam kui tappev aju. Kuna saladused ja demokraatia ei ühildu, siis on demokraatiad varisõdades alati nõrgemas seisundis.
Sõda läheb seega põranda alla ja me peame sellega kaasa minema ja kasutama samu sõdimisviise, mida seniseid reegleid eirav vastane. Õõnestama autokraatiaid seestpoolt, tõukama eliiti üksteise vastu, toetama opositsiooniparteisid, õhutama režiimide vahetust, toetama ka organiseeritud kuritegevust, kleptokraatiat ja korruptsiooni. Ja nii edasi… Ah et kuhu jäävad moraal ja eetika? Vaadake Vladimir Putini või Donald Trumpi silmadesse. Kas te näete seal peegeldusi neist mõistetest?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.