Olen ka varem rääkinud Soome endise diplomaadi ja president Martti Ahtisaari nõuniku Alpo Rusi töödest ja nüüd on jutuks tema uus raamat "Venemaad me ei isoleeri" (Alpo Rusi, "Venäjää emme eristä", 2025).
Vaadeldud ajavahemik langeb kokku president Ahtisaari ametiajaga 1994 kuni 2000. Presidendi nõunikuna oli Rusil võimalus paljusid asju lähedalt näha, kuigi ta kurdab, et kohati jäi nii mõndagi teadmata. Arhiive on avanenud ja raamatus materjali piisab, muutes ülevaate andmise keeruliseks. Nimesid ja daatumeid on massiliselt, nagu ka erinevaid teemasid.
Üldistavalt võib öelda, et Rusi jätkab soometumise teemat ja Soome juhtkonna püüdu vältida Venemaa isoleerimist. Paljude poliitikute puhul olnud tegemist sisulise tagasipöördumisega Soome ja nõukariigi sõpruse- ning koostöölepingu aluste juurde. Soomes oldi harjutud välispoliitikat tegema nõukaliidu kaudu, hiljem prooviti juba Vene kaudu tehtavat poliitikat ka Euroopa Liitu üle kanda.
Läänes oli üldse 1990. aastate lõpul hirm, et Venemaa eristatakse Euroopast ja sooviti vältida Moskva isoleerimist. Levinud oli arvamus, et selleks oleks vaja Euroopa vanad ja uued demokraatiad tihedamalt Venega siduda.
Rusi arvab, et Vene eriteenistustel oli 1990. aastate endiselt võimalus Soome sise- ja välispoliitikat mõjutada. Nõukariigi lagunemise järel olnud Soome ja Rootsi julgeolekupoliitiliselt samas paadis ja mõlemad olid seotud ka Balti riikide iseseisvumisega.
President Mauno Koivisto suhtumine Baltimaade iseseisvusesse toonud aga Soomele mainelise kaotuse, mistõttu Baltimaade toetamisel läinud juhtroll Rootsile. 1992. aastal oli Koivisto soovitanud Leedule Vene baasi säilitamist Klaipedas samal moel, nagu USA-l olid baasid Saksamaal. Ahtisaari seda liini ei jätkanud. 1994. aastal oli Balti temaatika endiselt laual ja Soome välisministeerium nägi vajadust toonitada lepingute sõlmimist Venemaa ja kolme Balti riigi vahel lisaks sõjaväebaaside väljaviimisele ka venekeelse vähemuse õiguste kohta.
Kui president Ahtisaari 1994. aastal Tartut külastas, avaldas ta ülikoolis esinedes toetust liikumisele Euroopa Liidu suunas, kuid lisas, et Eesti seisukohalt oleks kasulik ka Venemaa liitmine sellesse ühinemisprotsessi.
Palju on raamatus käsitletud presidendi kantselei ülemat Jaakko Kalelat, keda meil ehk mäletatakse tema ajast Soome suursaadikuna Tallinnas. Rusi andmeil olevat nõukaajal KGB liigitanud ta "usalduslikuks kontaktiks" koodnimega Prof. Kalela tihedad suhted Vene eriteenistuste esindajatega jätkusid ka Vene ajal.
Rusi hinnangul peeti Kalelat nõukaajal strateegilise luure tähtsaks infoallikaks ja operatiivseks ressursiks. Üldiselt näib, et nende kahe mehe suhted eriti soojad ei olnud.
1995. aasta aprillis käinud Kalela Moskvas, ametlikult kohtumas Boriss Jeltsini välisnõuniku Dmitri Rjurikoviga. Too rääkinud Kalelale suhetest Eestiga, pannes suuri lootusi Tiit Vähi tollasele valitsusele. Vähi Koonderakonda olevat hilisemate andmete kohaselt aidanud rahastada KGB taustaga Vene oligarh Gennadi Timtšenko. Suurema osa kohtumisest pühendanud Rjurikov aga murele NATO laienemise pärast. Kalela kinnitanud, et Soome liitumist ei kaalugi, kuna ei tundvat julgeoleku puudust.
Lisaks sellele ametlikule kohtumisele olnud Kalelal kokkusaamine ka Vene välisluure SVR juhi Jevgeni Primakoviga, kellele ta kinnitanud, et Soome kaitsepolitsei võtab arvesse Vene julgeolekuhuve ega takista Vene luuret sellele oluliste Baltimaade ja NATO jälgimisel.
Kui Primakov hiljem välisministrina president Ahtisaariga kohtus, alustanud ta vestlust Kalela kiitmisega, et too olla vana sõber. Aasta varem oli ta saatnud Kalelale kirja, milles väljendas rahulolu, et tolle positsioon välispoliitika kujundamisel on endiselt märkimisväärne. See olnud märk ka Ahtisaarile, et Kalela nõuandeid tasub tähelepanelikult kuulata.
Suhetes Vene eriteenistustega kujunes probleemiks kaitsepolitsei Supo tollane juht Eero Kekomäki, kes Rusi sõnul nägi ühe eesmärgina KGB vanade võrgustike elimineerimist. Kekomäki hoiatas ka presidenti, et kui suhted Vene saatkonna residentuuriga jätkuvad, võib USA katkestada koostöö Soome kaitsepolitseiga. Ahtisaari andnud siis korralduse kontaktid lõpetada. Kekomäel soovitati aga pensionile minna, et asendada ta sobivama isikuga.
Kui Ahtisaari 1995. aastal Briti parlamendis esines, ei lugenud ta Balti riikide kiiret Euroopa Liidu liikmeks saamist võimalikuks, kuna nood tooksid kaasa igasuguseid probleeme. Soome keeldus ka nõukogude okupatsiooni avalikult kritiseerimast. Sel ajal hakati meedias Soome julgeolekupoliitikat kujutama stabiilsuspoliitikana. Alates 1995 aasta sügisest tehti välispoliitikat üha selgemini Venemaa kaudu, mis tulenes eelkõige Paavo Lipponeni valitsuse valikutest.
Rusi võtab ette ka Soome algatatud Euroopa Liidu põhjamõõtme. Mõtte käis Tartus välja president Ahtisaari, kuid kolm aastat hiljem muutus see peaminister Lipponeni kaudu Vene-algatuseks, mille siht oli tugevdada EL-i ja Venemaa majanduslikku vastastikust sõltuvust ja süvendada kahepoolseid suhteid Venega. Soome asi oli partneritele selgitada, et Venemaad ei tohi isoleerida.
Põhjamõõtmel olnud algusest peale Vene geopoliitilist tugevdamist täiendav sisu. Rusi märgib, et Lipponen tulnud oma algatusega välja ilma, et oleks seda eelnevalt presidendiga kooskõlastanud. Põhjamõõdet kiitnud aga Vene peaminstriks saamisel Vladimir Putin.
Rusi kirjeldusest näib, et presidendi ja peaminister Lipponeni ning välisminister Tarja Haloneni arvamused välispoliitika teemal ei olnud sugugi alati kattuvad, kuigi Ahtisaari hoidunud Lipponeni kritiseerimast.
Soometumisest Soomes tollal ei räägitud. Seetõttu tekitas avalikkuses hämmastust 1997. aastal avaldatud Oleg Gordijevski ja Inna Rogachi raamat "Sokea peili", milles heideti varju paljudele tuntud isikutele. Raamatuga juhtus ka imesid. Soomekeelne trükk erines venekeelsest käsikirjast, mille kirjastus pealegi hävitas. Autorid andsid asja kohtusse, kuid kahjutasu nad ei saanud.
Ahtisaari ametist lahkumise ajaks olnud paika pandud strateegiline kurss jätkata varasemast kindlamalt suhete süvendamist Venega, nüüd juba sihiga tugevdada Euroopa Liidu ja Vene vastastikust sõltuvust. See erisuhe jätkus kuni aastani 2022. Ja ega rohkem siia sellest detailirikkast raamatust ei mahugi.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.