Tänapäeval on igat masti dieedid, toitumisnõuanded ja tervisesoovitused massiliselt levinud, kuid ega see värk ei olegi meie ajastule eriomane, lihtsalt praegu on seda palju. Sarnaseid nõuandeid jagus juba antiikajal, nii Kreekas kui Roomas.
Kasutan ühte väljaannet, millesse on kogutud mitmete antiikautorite arvamusi ("How to Eat. An Ancient Guide for Healthy Living", ed. By Claire Bubb. 2025). Need kirjutised soovitavad, kuidas süüa, liikuda, magada, pesta ja oma seksuaalelu korraldada, et tagada optimaalne tervis. Autorite seas on paljud tuntud nimed, nagu Hippokrates, Plinius vanem, Galenos, Seneca, Plutarchos ja teised.
Kaasaegne toiduteadus kui selline on suhteliselt uus nähtus. Esimesed ülevaated toidu mõjust tervisele hakkasid ilmuma alles 19. ja 20. sajandil. Näiteks termin "vitamiin" ilmunud alles 1912. aastal. Paljud tänapäeval inimest painavad küsimused olid siiski sama tähtsad ka Kreeka ja Rooma inimestele.
Antiikaja arstid tundsid hästi dieetide mõju inimese tervisele. Kreeka meditsiin keskendus algusest alates toidule kui tervise alussambale. Toitumine oli meditsiinis esimene kaitseliin. Seda ka praktilisel põhjusel, sest toitumise muutmine oli odavam ja ohutum kui ravimtaimede või kirurgiliste meetoditega sekkumine. Ja dieet oli kesksel kohal kreeka-rooma arusaamistes tervisest ja kehast. Nii koostatigi üksikasjalikke soovitusi, mida süüa, millal süüa ja miks.
Tollastel toiduvalikutel olid ka sotsiaalsed ja moraalsed mõõtmed. Taimetoitluse vastu tunti tollal vähe huvi, toidu moraalne külg oli rohkem seotud mitte niivõrd toidu olemuse kuivõrd sööja mõtteseisundiga. Dieedi ekstravagantsust, nagu ka liigset keskendumist toidu nautimisele loeti märgiks ebafilosoofilisest enesekontrolli puudumisest.
Palju tollasest mõtlemisest tundub tänapäevalgi paika pidavat. Tuttav on näiteks antiikautorite tõdemus, et toidu valik on vaid üks pusletükk, millele tuleb lisada teisi, tervisliku eluviisiga seonduvaid osi. Üks tollaste soovituste tunnusmärke oli toiduvaliku sõltumine aastaajast. Samuti leiti, et toiduvalik peab olema personaalne, kuna erinevad inimesed vajavad erinevaid toiduaineid ja eri vahekordades.
Kui tervisehäirete ennetamine toidu abil ei õnnestunud, muutus dieet ravi osaks. Selget vahetegemist toidu ja ravimi vahel tegelikult ei olnud. Näiteks teise sajandi arsti ja anatoomi Galenose jaoks oli lihtlabane lehtsalat nii ravim kui ka toit.
Nüüdisaja üks moenähtusi on Vahemere dieet. Selle iidne variant ei olnud üksüheselt sama, mis praegu. Niinimetatud suur kolmik – teraviljad, oliivõli ja vein – on kattuv. Vein on üldse üks suur ja eraldi teema, mille jaoks oleks vaja eraldi raamatut.
Oliivõli oli kreeka-rooma dieedis küll peamine rasvainete allikas, kuid sel oli siiski taustaroll. Oliivõli oli pigem muude toiduainete kastmise või praadimise vahend. Võid loeti barbarite ehk põhjarahvaste värgiks, kuna neil vaesekestel oliivõli ju ei olnud. Esikohal oli ikka teravili kas leiva, kookide, pudru või hautiste osana. Köögiviljad ja maitsetaimed, samuti liha ja kala muutsid neid toite lihtsalt elavamaks ja mitmekesisemaks. Kuigi regionaalsete erinevuste hulk oli väga suur.
Huvitav on tõdemus, et lõunasööki peeti vähetähtsaks, tavaline oli süüa üks korralik söögikord päevas ja selleks oli õhtusöök. Tugevalt oli toonitatud sõltuvus kohalikust toorainest ja aastaajast.
Sesoonsus puudutas ka liha ja piimatooteid, mille kvaliteet ja saadavus sõltusid loomade paljunemistsüklist. Ka viljasaak sõltus tegelikult aastaajast. Kevad oli seetõttu aeg, mil esines kõige sagedamini toidupuudust. Toidupuuduse oht pani inimesed proovima ka taimi, mis olid söödava ja mittesöödava vahepeal. Toiduvalik olnud seetõttu puhuti laiemgi kui praegu, palju oli taimi, mida tänapäeval söödavaks ei loeta.
Kuigi toiduvalik oli eelkõige kohalik, leidunud Rooma turgudel hulgaliselt ka eksootikat Põhja-Aafrikast, Süüriast ning Küproselt, aga ka Indiast ja Jeemenist. Kliimamuutuste pärast tollal ei muretsetud, kuid mitmed autorid olid kriitilised eksootiliste toiduainete liigtarbimise ja loodusele tekitatava kahju pärast.
Soovituste näitena pakun enne meie aega elanud meediku ja filosoofi Hippokratese nõuandeid hooajaliseks toitumiseks. Hooajalise toitumise kohta kirjutas ta, et talvel tuleb süüa nii palju kui võimalik, kuid juua nii vähe kui võimalik. Juua tuleks veini, mida on võimalikult vähe lahjendatud, ja toit peaks olema leib ning praetud road. Köögivilju tuleks tarvitada nii vähe kui võimalik, et hoida keha kuiva ja soojana. Nii palju siis nüüdisarusaamadest vitamiinide vajalikkuse teemal.
Kõhnuda soovivad inimesed peaksid kehaliste harjutustega tegelema vaid siis, kui nad pole söönud ja sööma pingutuse järel kohe, enne kui keha on maha jahtunud. Toitu tuleks valmistada seesamiõliga ja see peaks olema rasvane, et kõht kiirelt täis saaks. Süüa tuleks ainult kord päevas ja kõhnumisel oleks kasulik, kui jalutataks alasti, et kaalus kaotada. Selle soovituse järgi näib, et nudistidel on suurim võimalus kaalus maha võtta.
Teise sajandi Kreeka filosoof Celsus kirjutas, et kui olete pidevalt väsinud, peaksite veini ja vett vaheldumisi jooma ja saunas vaid harva käima. Temagi soovitas kõhnumise igatsejatele vaid ühte toidukorda päevas ja tühja kõhuga külma veini joomisest hoidumist. Kuid mida raskem on paastumist taluda, seda tihedamini tuleks süüa ehk siis vastuolu ühe toidukorra soovitusega. Vanemad inimesed peaksid eelistama lahjendamata veini.
Aastaaegadest olevat ohtlikuim sügis oma muutuvate ilmadega. Süüa võib siis rohkem ja veini tarvitada vähem lahjendatuna. Seks ei olevat aga suvel ja sügisel üldse hea mõte. Sügisel ehk on see veel talutav, aga suvel tuleks sellest üldse hoiduda, kui vähegi suudate.
Meil populaarsete seente kohta kirjutas filosoof Seneca, et need on pigem maitseaine, mis paneb inimese rohkem sööma. Puravikud näiteks on maitsetud ja kui neid palju süüa, olla see tervisele kahjulik. Muud seened võivad aga üldse mürk olla.
Kokkuvõttes pakuvad antiikautorid soovitusi, millest paljud meile kummalised tunduvad, kuid praeguste dieedisoovituste virvarris kohtab ju ka kohati üsna jaburaid variante.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.