Võtsin ette vene ajaloolase Sergei Sergejevi mullu ilmunud raamatu pealkirjaga "Vene isevalitsus. Võim ja selle piirid: 1462–1917" (Cергей Сергеев, "Русское самовластие. Власть и её границы: 1462 - 1917 гг.", 2023). Autor põhjendab oma töö peatumist revolutsiooniga sealt edasi sirutuva ajastu ulatuslikkusega. Et selleks on vaja juba eraldi raamatut. Viiteid tänapäevale leidub siiski ka tema kaugema mineviku käsitluses.
Sergejev märgib, et Vene võimu eripära tunnetamiseks ei ole vaja sajanditesse süüvida, piisab vaid uudiste lugemisest. See tegevus annab ka teatava pildi sellest, kuidas näeb Vene võim välja lääne kontekstis.
Venemaal elatakse poliitilises režiimis, mis üha enam meenutab monarhiat, kuigi puht formaalsete demokraatlike atribuutidega. Venemaal ei saa juttugi olla võimude reaalsest eraldamisest või poliitilise opositsiooni tegelikust legaliseerimisest.
Vene ajaloolane Andrei Fursov olla omal ajal välja toonud Venemaa võimu kaks põhijoont. Esiteks, seadusteülesus ehk valitseja tahe on ainus võimu ja seaduste allikas nii sise- kui ka välispoliitikas. Teiseks, autosubjektsus, mis tähendab, et võim on juba algselt konstrueeritud kui subjekt iseenese jaoks. Ja taoline subjekt ei vaja teisi subjekte ega lase neil ka tekkida. Fursovi arvates ei ole Vene võimul analooge ei idas ega läänes, see olevat puhtalt venelik nähtus.
Venemaad on ajaloos siiski ka näiteks toodud. Montesquieu tõi Venemaa koos Osmanite Türgiga despootliku valitsemise näiteks. Max Weberi kohaselt olla aga Vene võim hea näide traditsioonilisest valitsemisest, mis on arenenud pereliikmete patriarhaalsest allutamisest perekonnapeale ehk isale. Seega on tegemist ühe valitsemisega paljude ehk masside üle.
Valitsetavate õigustest ei olnud kuulnud Moskva tsaarid ega neile alluv rahvas. Iseloomulik on ka tõik, et riigi venekeelne nimetus gosudarstvo tuleneb sõnast gosudarj, ehk peremees, kellel on võim mittevabade inimeste üle. Euroopas on riigi nimetus depersonaliseeritud: stato, state, l'etat, staat jne.
Venemaad iseloomustasid läbi sajandite kroonilised nähtused nagu võimu esindajate omavoli ja korruptsioon provintsides. Juba süsteemi olemus põhjustas taolist käitumist. Kohalik võim kujutas enesest lihtsalt isevalitsuse mikrovarianti. Lisaks hävitati Moskoovia koosseisu kuulunud aladel igasugune kohalik omapära.
Omavalitsus allutati täielikult vojevoodide ja hiljem kuberneride võimule. Kuberneri saatis kohale isevalitseja, nagu praegugi.
Vene eripära oli ka isevalitseja sakraliseerimine. Sama nähtus oli varasel perioodil ka Euroopas, kuid 18. sajandiks olid sealsed monarhiad muutunud üha enam ilmalikeks. Vene monarhia suurendas samal ajal oma sakraliseeritust. Isevalitseja oli pooljumal, kes võis teha kõike, mis pähe tuli. Sergei Sergejevi arvates on võimu kõikelubavus omane ka praegusele Venemaa ladvikule.
Arvukalt on teooriaid selle kohta, kust Vene isevalitsus pärineb. Ühe seletuse kohaselt tuleneb Vene võimu eripära äärmuslikest sõjalistest ohtudest, mis muutvat Venemaa suureks sõjaväelaagriks. Sõjas on aga vaja ühte juhti, mitte mitut võrdset. Teine teooria seletab riikluse eripära Venemaa kliima ja geograafia eripäraga. Et karm loodus olevat loonud väga napi lisaväärtusega põllunduse, mistõttu riigi roll osutunud eriti suureks ja vaja olnud kindlat kätt.
Loomulikult on üks Vene isevalitsemise tekke teooriaid seotud mongolite valitsemisega. Selle seletuse kohaselt oli Venemaa allutatud hordi juhi valitsemisele, milles valitseja tahe oli alluvatele tingimusteta nõustumiseks. Sealt kandunud see süsteem ka Vene riigile.
Eelnevale peab lisama ühe märkuse. Nimelt ei kopeerinud Venemaa hordi üks ühele. Mongolite khaan oli nimelt valitav, ta valiti kurultail ja võimule asudes andis ta ka vande valitseda õiglaselt, muidu võidi ta kukutada. Vene isevalitsejad aga troonile asudes mingeid vandeid ega pühalikke lubadusi ei andnud.
Mongolite pärandi kõrval on välismaise mõjuna tihti märgitud ka Bütsantsi, kuid praeguseks see teooria ajaloolaste seas enam arvestatavat poolehoidu ei oma. Sellega tegelevad rohkem publitsistid, kes ei väsi korrutamast Kolmanda Rooma järjepidevust.
Tegelikkuses oli Bütsantsiga ühine vaid õigeusk, poliitikas olid suured erinevused. Bütsantsi imperaatorid olid võimul mitte ainult teokraatlikel, vaid ka ilmalikel põhjustel. Basileus oli mitte riigi omanik, nagu tsaar Venemaal, vaid riigi valvur. Mõnede arvamuste kohaselt olid imperaatorid Bütsantsis olemuselt teenistujad, kellele oli võim delegeeritud vabariigi poolt ja ei olnud ka võimu pärilikkust.
Selles, et Vene võim kujunes nii, nagu see kujunes, võis olla süü ka tõigal, et mongolite-eelsel Venemaal oli väga nõrk juriidiline kultuur. Õigemini oli see peaaegu olematu, eriti võrreldes rooma õiguse levialaga. Õigus muutus aga läänes üheks tähtsamaks ühiskondlikuks institutsiooniks, mis määras nii poliitilist, sotsiaalset kui ka majanduslikku arengut. Venemaa jäi sellest kõigest kõrvale.
Legalismi nõrkus võis tulla ka usu eripärast. Lääne kristluses tugineti iga üksikisiku vastutusele pattude ja lunastuse pälvimise eest. Venemaal käis lunastus ja pääsemine kogu õigeusu kogukonna kohta ja tuli iseenesest, sõltumata üksiku inimese moraalist.
Kokkuvõtvalt arenes Moskva valitsejatel välja kristliku maailma jaoks unikaalne poliitiline kultuur, mis põhines ettekujutusel valitseja võimu piiramatusest. Pärast kommunismiideaali kokku kukkumist oli lühike katse demokraatiat proovida, aga kõrgeima võimu süsteem pöördus kiirelt tagasi oma põhiteele. Näib, et enamikku venemaalastest see ka rahuldab.
Võimalik põhjus võib olla ka selles, et poliitikat määravad endiselt nõukaliidus vormunud tegelased. Kas põlvkondade vahetus tooks muudatusi? Või jääb mineviku tsaaride vari venelasi igaveseks saatma? Autor tunnistab, et ei oska neile küsimustele vastata. Ja ega minagi neid vastuseid tea.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.