Europarlamendi valimised on lähenemas ja kasvavalt on avalikkusesse jõudnud teavet valimiste eel aktiviseerunud desinformatsiooni levitamisest ja eri poliitiliste jõudude mõjutamisest.
Väljaanne Politico üllitas hiljuti loo Venemaa rahastatud ja juhitud kanali Voice of Europe tegevusest europarlamendi saadikute kasutamisel. Viidatakse 16 saadikule, ja kõik, kellele läheneti, olid parempoolsete või paremradikaalsete poliitiliste jõudude esindajad.
Hiljuti avaldas Tšehhi eriteenistus andmed, mille kohaselt Saksamaa, Prantsusmaa, Poola, Belgia, Hollandi ja Ungari saadikuile olla Voice of Europe maksnud, et mõjutada eelolevaid valimisi. Teadet kinnitas ka Belgia.
Tartu Ülikooli professor Stefano Braghiroli märkis intervjuus Soome Yleisradiole, et toetus Venemaale on tugev viies Euroopa Liidu riigis: Itaalias, Kreekas, Ungaris, Slovakkias ja Bulgaarias. Mõttekoja Euroopa välissuhete nõukogu jaanuaris tehtud küsitluse kohaselt uskusid näiteks Ukraina sõjas Venemaa võitu kõige rohkem ungarlased, itaallased ja kreeklased.
Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen on hoiatanud, et Prantsusmaa, Saksamaa ja Hollandi suured paremkonservatiivsed parteid on Vladimir Putini sõbrad ja soovivad Euroopat hävitada.
Kui nüüd tähtsatest sõnumitest pisut irduda, siis tasub vaadata Venemaa suhteid Euroopa paremäärmuslusega pisut laiemalt. Kasutan rahvusvahelise terrorismivastase keskuse hiljutist üllitist Venemaa tegevusest kümne Euroopa riigi näitel.
Iseenesest on kõnekas juba tõik, et see kogumik ilmus just selle keskuse koostatuna. Järeldub, et Vene mõju loetakse praegu võrdseks terrorismiohuga. Tegelikult on juba sissejuhatuses kirjas, et Venemaa kasutab õõnestuskampaanias Euroopa ja USA vastu väga erinevaid aktiivseid meetmeid, mis jäävad konventsionaalse sõjategevuse lävest esialgu allapoole.
Teise maailmasõja järel ei olnud nõukaliidu suhted Euroopa äärmusparempoolsetega kuigi süstemaatilised. Valdavalt piirdusid need individuaalsete neonatside või fašistide või nende rakukestega Lääne-Euroopas ja nendega tegelesid Moskva eriteenistused.
Olukord muutus aga nõukaliidu lagunemisega. Algul arendasid neid suhteid küll mitte ametliku Moskva emissarid, vaid natsionalistlik opositsioon, nagu näiteks Aleksandr Dugin ja temasarnased. Kadunud Vladimir Žirinovski olevat isegi proovinud kokku klopsida mingit paremäärmuslikku internatsionaali, kuid ebaõnnestunult.
Peavoolu Kremli tegelased võtsid asja aktiivselt ette pärast opositsiooni meeleavaldusi 2012. aastal. Siis keerati siseriiklikult kruvisid kinni ja sirutati kombitsad ka läände.
Lääne paremäärmuslaste enamus ei otsinud algselt kontakte Vene toetuse saamiseks. Vene mõju omaksvõtt ei tugine eriti armastusele Venemaa vastu, pigem on tegemist toetuse otsimisega peavoolupoliitika ja lääne väärtuste vastaseks tegevuseks. Ühisteks huvideks on USA-vastasus, antiatlantism ja toetus väidetavatele traditsioonilistele või pereväärtustele. Ja mõned on lihtsalt nn kasulikud idioodid.
Venemaale on sobinud ka ametlikud kontaktid näiteks erinevate parteidega lääneriikides. Kasutatakse parteide vaheliste koostöölepingute sõlmimist. Meenub Keskerakonna leping Vene võimuparteiga Ühtne Venemaa, aga see selleks.
Seda erakondlikku koostööd arendatakse avalike tseremooniatega, enamasti Moskvas, fotosessioonidega ja ühiste töörühmade loomisega eri teemadel. Samal ajal võidakse selles kontekstis sõlmida ka ärisidemeid ja korraldada Vene laene ning muid soodustusi.
Lisaks antakse lääneriigi poliitikuile võimalusi kohtuda Venemaa kõrgete ametnikega ja esineda riigitelevisioonis, mille kaudu võidakse ehk ka koduriigis oma valijateni jõuda. Ametlike sidemete tase muutub juhul, kui lääne partner peaks valitsusse saama. Jutuks olev kogumik toob näiteks Serbia, kuigi võiks lisada ka Ungari ja ehk ka Slovakkia.
Ungari puhul on veel üks seik, mida Venemaa loodab kasutada. Nimelt on Ungaris fantoomvaluna endiselt hõljumas ideed Suur-Ungarist. See tähendaks territoriaalseid pretensioone Ukrainale ja Rumeeniale ning tegelikult ka Slovakkiale, kuigi nüüdse sõpruse juures ei ole need vast aktuaalsed.
Samal ajal on mõned Rumeenia radikaalid samuti avaldanud arvamust, et osa Ukrainast võiks neile kuuluda. Ja Moskva õhutab selliseid avaldusi, lootes keerata Euroopas üles uue piiriteemade puntra, et sellega tähelepanu käimasolevalt sõjalt kõrvale juhtida.
Lisaks otsib Venemaa sidemeid ka jõududega vasakul tiival, kes ehk idealiseerivad sotsialismiaega ja unistavad uuest Moskva juhitavast ühendusest kapitalismi ja imperialismi vastu võitlemiseks.
Käiku lähevad seega kõik võimalused ja sotsiaalmeedia areng on andnud Moskva poolt juhendatavatele Vene trollidele ning muudele tegelastele avarad võimalused propaganda tegemiseks ja lahkhelide külvamiseks läänes. Sõda Ukrainas on küll sundinud mõningaid jõude Venemaast distantseeruma, kuid see võib olla vaid ajutine nähtus.
Kasutatud kogumikus toodi näiteina kümme Euroopa riiki, mis olid jagatud paarideks, kuid see läheks juba liiga detailseks aruteluks. Ütlen vaid, et Eestit näidete seas ei olnud. Ja soovitustest märgin vaid vajalikkust kõik avastatud Vene mõjutusjuhtumid ja nendega seotud tegelased laialt avalikkuse ette tuua.
Viited lugemishuvilistele
- Russia and the Far-Right Insights from Ten European Countries - Ed. Kacper Rekawek, Thomas Renard, Bàrbara Molas, International Centre for Counter-Terrorism, 2024
- 'I hope Ukraine will lose': What MEPs told Russian propaganda channel – POLITICO
- Nämä viisi EU-maata joutuivat Putinin taskuun – professori avaa, mitä Venäjän toimista keskellä Eurooppaa on syytä tietää | Ulkomaat | Yle
- Russian network that 'paid European politicians' busted, authorities claim (bbc.com)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.