Euroopat ja eurooplasi on ajaloos sõimatud nii seest- kui ka väljastpoolt. Osa sellest suhtumisest on niinimetatud "valge mehe needus". Et eurooplane on valgenahaline ja juba sel põhjusel globaalse lõuna ees süüdi. Ja suhtumises rändesse olla eurooplased rassistid, kuna valgenahalisi sõja eest pagevaid ukrainlasi hakati avasüli vastu võtma, aafriklasi ja araablasi ja asiaate aga tõrjutakse.
See on nähtus, millega tuleb harjuda. Tegemist on paraku suhtumisega, mis viimasel ajal üha sagedamini välja lööb. Sel teemal rääkima ajendas mind Hans Kundnani raamat "Eurovalgenahalisus. Kultuur, impeerium ja rass Euroopa projektis" (Hans Kundnani, "Eurowhitness. Culture, Empire and Race in the European Project", 2023).
Pealkirja juures oli mul kõhklusi, kuna inglise keeles kõlas selle algus eurowhiteness, mis oleks tõlkes ehk pigem eurovalgesus. Kuid sisu arvesse võttes nimetan seda autori terminit "eurovalgenahalisuseks".
Üllitise sisu näikse tulenevat autori taustast. Hans Kundnani isa oli pärit Indiast ja ema oli hollandlanna. Ise sündis ta Suurbritannias, kus on ka üles kasvanud. Algselt tundnud ta end eurooplasena, kuid osaliselt ja ilmselt üha enam hakkas ta end identifitseerima ka asiaadina. Algul töötas ta ühes Euroopa mõttekojas ja luges end Euroopa-meelseks. Siis aga hakkas kahtlema ja jõudis järeldusele, et Euroopa ajalugu on tegelikult müüt. Iseenda idealiseerimise produkt.
Nagu kõik usuvahetajad, on ka Kundnani muutunud teistpidi radikaalseks. Oma raamatuga püüab ta veenda eurooplasi, et vaja on praegusest erinevat Euroopat. Eks sarnaste soovidega tegelasi leidub teisigi ja seda ka mitmete poliitiliste ühenduste näol.
Kundnani püüab oma vaadetele ka teoreetilist alust luua. Ta leiab, et me peaksime nägema Euroopa Liitu kui regionalismi vormi, mis pole ju vale. See on aga tema silmis üldiselt sama, mis natsionalism. Kuid laiem, kontinendi, mitte ühe rahvuse või riigi skaalal. Teda näib üldse häirivat tõik, et eurooplased loevad end eurooplasteks.
Euroopa identiteet sündinud valgustusajastul ja sisaldas nii etnilis-kultuurilisi kui ka kodanikuelemente. Teise maailmasõja järgne identiteet tuginenud samuti sellele versioonile. Ta viitab Benedict Andersoni raamatule "Kujutletud kogukonnad" ja Euroopa mõistmisele sellisena, kuigi väidab, et võib ka edasi mõtelda väiteni, et Euroopa regioonina on veel rohkem kujutletud kui Euroopa rahvad eraldi. Ja Euroopa regionalism ollagi seetõttu muutumas üha rohkem sarnaseks natsionalismiga.
Euroopa ajalugu nähtavat liiga lineaarsena, kustutades arvukad välismõjud Aafrikast ja Lähis-Idast. Et välisjõud olla need "teised", kelle vastu eurooplase identiteet on suunatud. Koloniaalajastul muutunud Euroopa jaoks väliseks "teiseks" mittevalged inimesed mujal maailmas.
20. sajandil hakati Euroopat kasvavalt defineerima vastasseisus Venemaa ja USA-ga. Meie versus nemad mõtlemine olla tõmmanud tähelepanu paremäärmuslastele, kuigi see olla paljuski omane ka paremtsentristidele. Põhja- ja Lääne-Euroopas tekkinud aga rahvuspopulism, mis ühendab paremäärmusluse rände ja islami osas liberaalsete seisukohtadega sugude võrdsuse, seksuaalvähemuste ja sõnavabaduse osas. Kesk- ja Ida-Euroopas olevat paremäärmus aga mitteliberaalsetel seisukohtadel.
Mõtlemist Euroopa Liidus mõjutavat niinimetatud valgete asendamise teooria, mis olnudki Kundnani sõnul üks põhjendus Euroopa ühendamiseks. Eriti olla seda tunda rändedebattides, kus rännet nähakse ohuna euroopalikule eluviisile. Ja Euroopa regionalismi etnilis-kultuuriline element ollagi see, mida ta nimetab "eurovalgenahalisuseks".
Uusaja Euroopa hakanud end nägema valgete inimeste kooslusena. Pan-Euroopa ideede tekke ajal kahe ilmasõja vahel olnud näiteks üks mõttesuund euroafrikanism ehk Aafrika ühine tsiviliseerimine ja ekspluateerimine.
Euroopa projekt kujunes aga vastasseisus mitte-Euroopa "teisega". Ja Euroopa Liit olnud algselt koloniaalne projekt, kuigi need alged olla nüüd narratiivist välja jäetud. Räägitakse küll, et liit tugineb ühistele väärtustele ja demokraatlikele algetele, kuid Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida rahvaid selles ei nähta, ükskõik kui hästi nad nõuetele vastaksid.
Siin hakkabki üha enam välja lööma Kundnani mõte, et Euroopa Liit on vaid Euroopa riikidele ja eurooplastele ja eelistatud on valgenahalised. Kuigi ma ei mõista, miks peakski Euroopa Liit olema mitteeurooplastele. Ja nahavärvi ei ole Euroopa Liidu dokumentides minu teada kusagil määratletud ega olnud see teemaks ka liidu laienemisel.
Kundnani leiab muide, et Kesk- ja Ida-Euroopa maade vastuvõtmine olnud samuti nende mõnitamine, kuna nad olnud nii-öelda räpased valged, kuid siiski tsiviliseeritavad. Autorit häirib ka idee lääne tsivilisatsioonist ja ideoloogiast. Näitena toob ta NATO asutamislepingu, milles olla märgitud kohustus kaitsta oma rahvaste tsivilisatsiooni. Lepingus on küll mitte sõna "kohustus", vaid "otsustavus", aga see selleks.
Ka ajaloolise mälu osas on autoril etteheiteid. See olla valiv. Mäletatakse holokausti, millele idaeurooplased liitsid ka stalinismi, kuid ei taheta mäletada koloniaalaja kuritegusid. Ja ajal, kui piirid idas pehmemaks muutusid, jäid need lõunas endiseks.
Liidu liikmeteks saanud kesk- ja idaeurooplased ei hakanud miskipärast näitama üles solidaarsust maailma muude endiste koloniaalrahvastega. Ukraina toetamine näib teda häirivat, kuna ta viitab sealse natsionalismi väidetavalt kahtlasele ajaloole ja tema sõnul neonatsliku Azovi pataljoni osalemisele sõjategevuses. Et azovlased vaevalt et Euroopa ideede nimel võitlesid. Ja nii edasi.
Seekordne jutt oli lihtsalt üks näide trendist, kuidas Euroopat süüdistatakse selles, et see on Euroopa ja eurooplased ei tunne piisavalt oma süüd muu maailma eest ega kiirusta selle "teisega" oma omandit jagama.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.