Põõsas on läänemeresoome-saami tüvega sõna. Eesti keelemaastikul on tal olenevalt piirkonnast olnud iseloomulikult äratuntavad hääldusvariandid. Põhja-Eestis on valitsevaks põõsas, mis esineb ka muhedamal, põesas-kujul, Mulgi ja Tartu murdeis on põõsass, Saare- ja Hiiumaal pöösas. Huvitavalt hääldatakse sõna rannamurdes, kus ajalooliselt õ-listes Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku murrakus on küllap tänapäevalgi kolmandavälteline `põõsas, õ-ta murrakuis on variantideks samuti kolmandavältelised `poesas, `puesas ja `piesas. Lisades viimasele stik-liite, on põõsastik Vaivara murrakus kõlanud kui `piesastikko. Omastavas käändes saab ko-st -go nagu järgmises lauses: mehed `puonavad `piesastigos. Mida mehed põõsaste vahel teevad? Põõnavad.
Põõsaaluste ja -taguste kohta on rahvasuul aga omad arvamised. Märjamaal usuti, et raudnael lähäb eena `sisse jaagupä `aegus ja `põesaalused lähvad pimedaks ning Keilas kirjeldati, et augusti kuus lähäb koĺl `põesasse, augusti kuus lähvad `põesaalused mustaks. Samalaadne väljendus on pärit ka Rannust: nigu vana jaanipäiv `mü̬ü̬dä, om tońt `põ̭õ̭san, põõsass om must, ei ole enämb nii `valge. Eesti läänepoolses osas ja saartel kutsutakse madu ehk ussi põõsaaluseks. Kärlal pahandati, et nönda `öudne, kut maja lisidal tulavad `pöösaalused; Kaarmal, et Va pöösaalune oli meite öue roomand. Üks Karuse asukas rääkis, et enne ma `metsas elasi, siis nägi neid `põõsaalusi ja nüid ei taha angerud (mis tähendab, et ta ei taha enam angerjaid süüa). Põõsataguseks kutsuti aga hunti. Pöidel öeldi, et `unti es tohi ütelda, tuleb murrab `lambad ää, siis `ööti `põesatagune. Põõsaaluseks või -taguseks võis siunata ka inimest. Juurus oldi pahased, et mürised ja pobised alati `jüsku va `põesaalune, Jõhvis aga riieldi, et Kus sa `põõsatagune mul kolasid `terve `päivä.
Lõpetuseks Valjalast, Saaremaalt üles kirjutatud mõistatus: "Pöösastel raed kaelas ja lipsud ees". Mida sellega võidi silmas pidada?
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.