Hiljuti käsitlesin "Taustajuttudes" Venemaa mundrikandjate muret, et lääs püüab likvideerida vene inimest kui liiki ning et aeg oleks riigi eliit koostada sõjakoolides patriootliku kasvatuse saanud mundrikandjatest. Seda kõike Vene kaitseministri nõuniku Andrei Ilnitski mentaalse sõja teooria alusel. Seekord vaataks seda teemat teiselt poolt, neist kaevikuist, mida Ilnitski vaimusilmas kõikjal Venemaa ümbruses näeb.
Tunnetuslik sõda
Ehk pisut kognitiivsest või tunnetuslikust sõjast, kui seda nii võib nimetada. NATO-s on taoline vastase mõjutamisviis tunnistatud kuuendaks sõjapidamise valdkonnaks. Eelmine lisandus nende valdkondade osas oli muide küberruum ja seal toimuv. Seekord jutuks oleva nähtuse taustaks on tehnoloogia ja info liikumise kiire areng. Ja kuna kasutatakse ka terminit "infosõda", siis see olekski kognitiivsele vaenutegevusele sisuliselt ehk lähim mõiste.
Et need segi ei läheks, siis väike spikker. Infosõda on suunatud teabevoolu kontrollimisele ja mõeldud tavapärase vaenutegevuse eesmärkide toetamiseks. See ei ole mõeldud pikaajalise poliitilise edu saavutamiseks.
Kognitiivne sõjategevus on teadmiste kasutamine konfliktide loomiseks. Seda kasutatakse poliitikas, majanduses, kultuuris ja teisteski valdkondades. Taolise tegevuse sihtmärk on igaüks, kes kasutab nüüdisaegseid infotehnoloogiaid. Ehk kokkuvõttes on sihtmärgiks kogu riigi elanikkond.
Info kasutajaid püütakse nõrgestada ja seeläbi juhtida ühiskonnas toimuvaid protsesse. Siht on lüüa mõrasid vastase ühiskonna tasakaalu ja õõnestada usaldust riigi institutsioonide vastu. Olgu need siis valitsus, kohtusüsteem, korrakaitse, kaitsejõud või mis iganes.
Nähtust uurinud asjatundjate hinnangul on lääne nüüdisühiskonnad taolisele vaenutegevusele kerge saak, eriti selliste tegijate nagu Venemaa ja Hiina jaoks. Need kaks riiki ongi ehk enim lääneriikide tunnetusliku tasandi mõjutamisega tegelenud.
Me elame ju tõejärgses ajastus, mida iseloomustavad individualism, polariseerumine ja riigi umbusaldamine. Inimesed võtavad suhteliselt lihtsalt omaks teavet, mis kinnitab nende endi kahtlusi või ideoloogiat. Eelarvamused on aga soodus pinnas vastuolulise info edastamisel. Üksikisiku ja ühiskonna teadvust mõjutatakse teatava infovälja loomisega.
Ründavale poolele on abiks ka tehnoloogiad sotsiaalmeedias: algoritmid valivad sinu eelistuste kohaseid uusi sõnumeid ja nende hulk hakkab paisuma. See omakorda jätab mulje, et suvaline väärarvamus ongi nii-öelda peavool.
Muide, kui ma otsisin netist infot kognitiivse sõja kohta ja trükkisin otsingusse ka NATO-s asjaga tegeleva Francois du Cluzeli nime, siis oli tulemuseks pikk list artikleid. Kõik valdavalt inglise keeles ja erinevate nimetustega väljaannetest. Autorid olid ka nii-öelda lääne nimega. Kuid sisuliselt oli enamus neist suunatud NATO ja lääne süüdistamisele kognitiivse sõja kavandamises ja pidamises. Mitmed olid ilmselt ka sama allika põhjal kokku pandud.
See on üks viis, kuidas info paljundamisega inimese ajusid komposteerida. Või vaadake Sputnik Meedia nime all Eesti kohta vene keeles uudiseid tootva allika produkte. Neis on ka õigeid fakte, kuid sisuliselt levitavad nad umbusku valitsuse ja selle tegevuse vastu, diskrediteerivad Eesti poliitikat, viitavad selle juhtimisele ameeriklaste poolt, moonutavad ajalugu ja nii edasi.
Info vaba liikumine
Tihti kasutatakse selles vaenutegevuses sihtriigi kohapealseid organisatsioone ja erakondi. koroonapandeemia on ühiskondades lõhede tekitamiseks ja süvendamiseks lausa unelmatevõimalus. Kõlbavad antivakserid, piirangute vastu võitlejad, Euroopa Liidu kritiseerijad, kõlbab ka EKRE ja muud valitsusse vaenulikult suhtuvad jõud.
Tegelikult on sihtriigis poliitilise tööriista leidmine üks taolise vaenutegevuse sihte. Kui nende tegevust ühiskonna lõhestamisel toetada omapoolse infovooluga, muutub see iseennast võimendavaks protsessiks. Väline vaenutegevuse korraldaja võib võtta siseriiklikust infoväljast kilde, mida võimendatakse, lisatakse väike spinn ja söödetakse tagasi infovälja. Ja tulemust saab uuesti uueks ringiks kasutada.
Avatud ühiskondades on taolise vaenutegevuse vastu raske võidelda, sest lähtutakse info vaba liikumise põhimõtetest ja iga piirangut kasutataks kohe sama ühiskonna vastu. Lisaks on Venemaa ja Hiina puhul info edastamine ka kohandatud eri kanalitele. Üks ja seesama sõnum võib võtta erineva kuju, sõltuvalt sellest, kas see edastatakse Twitteris, Instagramis, Facebookis või peavoolu uudismeediale suunatuna.
Muide, Hiina diplomaadid olla usinad Twitteri kasutajad, kuigi Hiinas eneses peaks see kanal vist keelatud olema. Ehk tegemist on just välispublikule mõeldud infoedastusega.
Praegu, mil somes levib igasuguseid võltsuudiseid, kohandatud pilte ja videosid, on tihti ka hea tahtmise korral raske tõde valest eristada. Kuid tundub, et iga ühiskonna jaoks on kõige ohtlikum olukord, kus siseriiklikke legaalseid ühendusi kasutatakse sellesama ühiskonna lõhestamise ja nõrgendamise tööriistana. Seejuures ei olegi tähtis, kas näiteks mõne erakonna poliitikud tegelevad taolise lõhestamisega teadlikult või lihtsalt rumalusest.
Kognitiivse sõjategevuse maksimumeesmärk oleks vastase ühiskonna nõrgestamine sedavõrd, et seal võiksid võimule tulla ründajale meelepärased poliitilised jõud ning ühiskond võtaks suures osas omaks neile sisse söödetud vaimse seisundi koos ründajale sobiva maailmapildiga. Milleks jõudu kasutada, kui saab ka odavamalt ja vastase enese abiga hakkama.
Viited lugemishuvilistele
- 20210113_CW Final v2 .pdf (innovationhub-act.org)
- NATO Review - Countering cognitive warfare: awareness and resilience
- The Epoch of Cognitive Warfare: Realities and Ramifications (thenewglobalorder.com)
- (PDF) Cognitive Attacks in Russian Hybrid Warfare (researchgate.net)
- Отпор когнитивной агрессии | Еженедельник "Военно-промышленный курьер" (vpk-news.ru)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.