Igal rahval on ajaloomälu. Põlvkonniti ja ajas võib see kas tuhmuda või eredamaks muutuda, kuid see on olemas. Eriti terav kipub ajalooline mälu olema geopoliitilistel murdejoontel paiknevatel rahvastel, kelle hulka ka meie kuulume. Näiteks kohanimed, nagu Jalta või München ei pruugi aafriklastele suurt midagi tähendada peale geograafilise punkti. Meie jaoks on neil aga tugev ajalooline mekk küljes.
Üldine pilt
USA ja Venemaa presidendi hiljutise telefonikõne järel on mainitud kohanimesid kommentaarides korduvalt pruugitud. Tõmbume korraks vaidlusmaastikust kõrvale ja vaatame pilti üldistavalt. Kaks suurriiki jõudsid väidetavalt mingile kokkuleppele alustada arutelu sõjalise konflikti vältimiseks ja pingete leevendamiseks. Sellise põhimõttelise eesmärgi vastu ei tohiks kellelgi midagi olla. Millised on osapoolte võimalikud soovid selles kontekstis?
Venemaa eesmärk on sundida kollektiivset läänt USA juhtimisel laua taha, et seal saavutada juriidiliselt siduvalt oma soovide täitmine ja Moskva tunnistamine taas Suureks Teiseks. Tahetakse NATO mõne varasema otsuse ametlikku tühistamist või muutmist, läänepoolseid kohustusi tõmmata Euroopasse piir, millest too üle ei laiene ja/või millest kaugemale NATO pinnal ei tohi relvastust paigutada.
Sisuliselt oleks tegemist mõjusfääride jagamisega lepingulisel alusel. Osad riigid kuulutataks ametlikult Venemaa mõjusfääri kuuluvaiks. Ja oma sfääris saaks kumbki pool teha enam-vähem kõike, mida tahab, kuigi valdavalt seda, millega Venemaa nõus on.
Iseenesest ei ole midagi kummalist selles, et ühel suurriigil on taolised ambitsioonid. Teine asi on aga selles, et mõttes võib neid soove hellitada, kuid arvesse tuleks võtta ka rahvusvahelist õiguskeskkonda ning teiste riikide ja rahvaste arvamust. Seda ei pea Venemaa vajalikuks, Moskva on taandunud täielikult impeeriumikesksele mõtlemisele.
Varem mainitud eesmärgi saavutamise plaanis võib veaks lugeda Vladimir Putini mõni aeg tagasi üllitatud kirjutise Ukraina teemal. Selles ütleb ta sisuliselt otse, et Ukrainat ja ukrainlasi ei ole olemas ega saagi olemas olema. Tegemist on Vene aladega ja seal toimuva üle peab otsustama Venemaa.
Selle järel on raske uskuda väiteid, nagu oleks Moskva soov Ukraina kriisi lahendamine kõigi osapoolte huve arvestades. Kuid Putin ilmselt vastuolu ei näe. Ta vaatleb seda seisukohta ilmselt ühes paketis sõjalise agressiivsuse kasvatamisega, mille eesmärk on juhtivad lääneriigid laua taha tuua.
Ja ilma nende tüütute NATO-pudilastega, sest mingit võrdsust alliansi liikmete vahel Putin ei mõista. Pealegi on praegu paslik aeg ka Vene nõudmiste sisendi andmiseks NATO tegemisel olevasse strateegilisse kontseptsiooni.
Pilt Ameerika poolelt
Ameerika poolelt on pilt teine. USA püüab juba mitme presidendi jagu vähendada välismaiseid sõjalisi pingeid ja kohustusi. Selles plaanis oli ka Afganistanist lahkumine õige, kuigi halvasti teostatud.
Teiseks on USA jaoks põhivastane Hiina, millega tegelemiseks oleks vaja muud probleemid laualt maha saada. Sõjategevuse vältimine Ukrainas koos ohu kõrvaldamisega selle kandumiseks mõne NATO-maa pinnale ja sellest tulenevate jamadega on ju positiivne.
Nõustumine Moskva nõudmisega pidada kõnelusi tolle murede üle kitsamas formaadis võib samuti tunduda kitsast omahuvi seisukohast paslik. Washington lähtub eelkõige iseenese huvidest, mis on ka loogiline.
Kui keegi arvab, et Valgel Majal oleks vaja uut Henry Kissingeri, kes suudaks kriise hallata, siis mina teda küll ei igatseks. Kui USA poliitikat juhiks praegu varjust Kissinger, oleks ma palju murelikum. Kissinger on alati olnud täielik realist ja mingite väikeste riigihakatiste huvid on USA suurte huvide kõrval tema jaoks täiesti kõrvalise tähtsusega.
Ida-lääne uue lepingulise baasi kujundamine euro-atlandi julgeolekule võiks olla president Joe Bideni jaoks atraktiivne siht ka iseenese koha vormistamiseks ajaloos. Taktikalised järeleandmised Putinile oleks justkui eesmärki silmas pidades õigustatud. Seda kõike aga põhimõteteväliselt seisukohalt.
NATO vaatevinklist võiks üldplaanis olla võimaliku sõjalise konflikti vältimine positiivne eesmärk. Suurte liikmesmaade seisukohalt võiks väiksem kohtumise formaat kõnelusteks Venemaaga olla isegi kütkestav, kuna neidki võib osade idapoolsete klähvijate juuresolek pigem häirida. Seda vähemalt emotsionaalsel tasandil.
See on ka üks põhjus, miks NATO-s ei tasu väikeriigil iga asja pärast lärmi lüüa, vaid pigem läheneda asjadele kaalutletult. NATO ja Venemaa suhete arutamiseks on formaat olemas – NATO-Vene nõukogu, mille kokkukutsumist on NATO ju ka pakkunud. Kuid Venemaa on selles osas stepsli välja tõmmanud.
Teoreetiliselt oleks võimalik ka väiksema kõnelusteformaadi võimaldamine. Selleks peaks NATO täies koosseisus otsustama, et ühiste huvide nimel volitatakse riike X,Y ja Z pidama Venemaaga läbirääkimisi ühiselt kokku lepitud seisukohtade alusel. Tulemused omandaksid aga jõu alles pärast seda, kui NATO on need täies koosseisus heaks kiitnud.
NATO peasekretär on kinnitanud, et laienemine on vaid alliansi ja võimaliku kandidaatriigi vaheline asi ning NATO territooriumil toimuv on alliansi asi. Siin võib isegi Venemaale palli tagasi visata, öeldes, et relvastuse ja vägede liigutamine alliansi ulatuses või Ukraina pinnal on NATO ja Ukraina siseasi. Nii nagu Moskva on väitnud, et relvajõudude liigutamine tema territooriumi olla pelgalt Vene siseasi.
Kuid ükskõik, mis koosluses kohtumine Venemaaga toimuks, peaks juba ette kinnitama ühte põhimõtet. Mida seal ka ei otsustataks, ei saa see jõustuda enne, kui viimne kui üks alliansi liige on selle heaks kiitnud. Ehk isegi kui Venemaal õnnestub protsessis osalejate jagamine väärikateks ja kääbikuteks, ei tohi see lõpptulemuse osas olukorda muuta. Põhimõtteid ei tohi seega lasta murda.
Ja üks pisiasi veel. Moskva ei ole kunagi hinnanud järeleandlikkust. Gruusia sõja järel prooviti moosimist ja tulemuseks olid Krimm ja Donbass…
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.