Veel sada aastat tagasi oli kolmandik Eesti pindalast ehk tervelt 1.8 miljonit hektarit kaetud niidukooslustega.
Täna kutsume neid pärandkooslusteks. Puisniidud, luhaniidud, pärisaruniidud, rannaniidud - need on ökosüsteemid, mida meie esivanemad on aastatuhandete jooksul karjatanud ja niitnud, ning mis just tänu sellele mõõdukale inimmõjule on säilinud ja aina liigirikkamaks saanud. Meie niidud muide ei olegi tegelikult täiel määral inimtekkelised, nagu ehk õpikutest meeles. Pigem võiks öelda, et nad on iidsed ökosüsteemid, mis pärast viimast jääaega olnud inimese poolt hoitud ja soodustatud. Niidukooslused ja nende liigid on pärit aegadest, mil Euroopa maastikes liikusid ringi suured rohusööjad loomad, kes olid meie maastike algseteks hooldajateks. Viimasel 6000 aastal võtsid aga rohusööjate rolli ökosüsteemides üle just meie esivanemad oma mõõduka toimetamisega.
Ajaloolised niidukooslused on nii Eestist kui ka mujalt Euroopast tänaseks peaaegu kadunud. Eestis on neid järel umbes 5% võrreldes 20. sajandi algusega. Üheks kuulsaks pärandkoosluseks on puisniidud. Need on eripärased ja erakordselt liigirikkad ökosüsteemid, mis toetavad nii avamaastike liike kui metsaelustikku ning mis on koduks suurele osale Eesti taimedest, putukatest ning lindudest. Puisniite oli veel 100 aastat tagasi Eestis rohkem kui 850 000 hektarit, täna aga on meil järel vaid 700 hektari jagu hooldatavaid puisniite. Koos niitudega aga on oht kaduda ka liikidel, kes neil elavad – niidulilled, kimalased, päevaliblikad, avamaastike linnud ja paljud teised. Ei nad leia uut elupaika murul, rapsipõllul või parkimisplatsil ning ka mets ei ole neile sobilik. Selleks, et lilledel ja liblikatel maastikus taas ruumi oleks, peame hakkama oma niitude eest paremini hoolt kandma ning neid ka igal võimalusel taastama ja juurde looma.
Sel nädalal toimetab "Rohesäutsu" Aveliina Helm.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.