Selles säutsus räägin sõnadest, millega viidatakse üleannetule või rahutule, tempe-vempe ja ulakusi tegevale lapsele.
Eesti keeles kutsutakse üleannetut või paigalpüsimatut last näiteks rüblikuks, nagu lauses "...väikesed rüblikud ei tahtnud veel mitte magama minna". Rüblik võib olla tuletatud tegusõnast rübelema, mis tähendab 'rabeledes, rüseledes rahutult siia-sinna liikuma'. Fraseologismide sõnastikust leiab väljendi nagu rüblik, mis viitab aga räbaldunud riiete kandmisele.
Samuti kasutatakse ulaka lapse nimetamiseks sõna marakratt. Sellele osutab lause "Neid marakratte ei saa enam hetkekski valveta jätta". Samas öeldakse marakratt ka aktiivse loomalapse kohta, nagu lauses "Väga mängu-, pai- ja nurrumishimuline väike marakratt". Etümoloogiasõnaraamatu järgi on üks võimalus, et marakratt pärineb rootsi keelest, kus see tähistab teatud liiki ahvi (markatta) ning kuhu see on omakorda jõudnud alamsaksa keele sama tähendusega sõna (merkatte) eeskujul.[1]
Kui rääkida ahvidest, siis nemad saavad aga rohkemgi üleannetuks pidamisega pihta – sõnakuulmatute laste kohta võib öelda ka pärdik või makaak. Seda ilmestab lause "kodanik laps on meil paras pärdik" või ka lause "Ja siis passi peale, et su makaagid teisi reisijaid ei tüütaks…".
Sellesse nimekirja võib lisada veel hulganisti sõnu, näiteks vene keelest laenatud patsaan, mida ilmestab lause "Noorest peast käis ta koos teiste patsaanidega moosivargil". Aga toredad sõnad on veel ka võrukael, nagamann, nadikael, paskaak või ka pätt.
Niisiis, kui öeldakse, et heal lapsel on mitu nime, kas siis ka halval lapsel võib mitu nime olla? Tegelikult aga on üleannetu või kärsitu olemine igati loomulik – eks seda ole tihti täiskasvanudki!
[1] Allikas https://svenska.se/
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.