Eri uuringute hinnangul elab välismaal 150 kuni 200 000 eesti päritolu inimest. Suurimad Eesti väliskogukonnad asuvad meie naaberriikides Soomes, Venemaal ja Rootsis, aga ka teisel pool ookeani USAs ja Kanadas. Kuigi iga kogukond on mõnevõrra erinev, seob neid kõiki eesti keel. Seejuures ei räägita igas välismaa nurgas ühesugust eesti keelt – nii nagu igal majakal on oma tuli, on igal kogukonnal oma eesti keele variant.
Keeleuuringutes tähistatakse selliseid väljarännanute kõneldavaid keelevariante mõistega pärandkeel.* Pärandkeel on üks esimesi keeli, mida kõneleja omandab koduses keskkonnas. Pärandkeele kõnelejad on kakskeelsed – näiteks Hispaanias elav eestlane oskab nii eesti kui hispaania keelt. Pärandkeele oskus on inimestel erinev. See sõltub nii inimese põlvkondlikust kuuluvusest, keelesisendist aga ka sellest, kui palju, kus ning kellega saab inimene kasutada oma pärandkeelt.
Kui kõrvutada Eestis ning välismaal elava eestlase keelekasutust, siis võime märgata mõningaid erinevusi nii sõnavaras, häälduses, sõnavormides kui lauseehituses.** Oluliseks mõjuallikaks on siinkohal keelekontaktid.
Näiteks USA eestlase keelest võib inglise keele mõjul puududa ühildumine – vanas kirikus asemel ütleks inimene vana kirikus. Rootsi eestlastel võib g-häälik muutuda mõne täishääliku ees j-iks, näiteks gümnaasium hääldub kui jümnaasium. Taani eestlane võib aga loendada arvsõnu pööratud järjestuses, öeldes neljakümne kolme asemel kolm nelikümmend. Saksamaa eestlased märgivad eesti kirjakeeles mõnikord pikka täishäälikut ühe tähega, näiteks pääsuke kirjutatakse kui päsuke. Kõige ilmekamad erinevused esinevad muidugi sõnavaras – näiteks Soome eestlane võib rääkimise asemel öelda puhuma ja Argentina eestlane võib sidesõna aga asendada hispaaniakeelse peroga.
Piiritaguse eesti keele säilitamisele saavad lisaks üleilmsetele eestlastele panustada ka Eestis elavad eestlased. Selleks tuleb julgustada ning toetada eesti keele omandamist ja kasutamist isegi siis, kui väliskogukonna eestlase keelepruuk on teistsugune. Keelevigade märkamise asemel peaksime teadvustama, miks eesti keel on üleilmselt nii erinev. Avatud ja toetav hoiak tagab selle, et igasse maailma sadamasse jääb vähemalt üks eesti pärandkeele kõneleja ka tulevastel kümnenditel.
* Vaata lähemalt Mari-Liis Korkus, Adele Vaks ja Virve Vihman (2024). Pärandkeele mõistest eesti keele kontekstis. – Oma Keel 48, 39–45. https://www.emakeeleselts.ee/wp-content/uploads/2024/05/Mari-Liis-Korkus-Adele-Vaks-Virve-Vihman_Parandkeele-moistest.pdf
** Hea ülevaate üleilmsete eestlaste keelelistest eripäradest annab Kristiina Praakli ja Jüri Viikbergi kogumik "Eestlased ja eesti keel välismaal" (2010).
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.