Ilmselt on paljudel meist meeles kooliaegne manitsus, et gi-/ki-liide paikneb alati sõna lõpus. Ehk meenub mõnele ka ilmekas näide sõna kass käänamisest alaleütlevas, kus võrdlusena esitati vormid kassilegi ja kassigile − viimane kui näide ilmvõimatust vormist. Selle ja paljude teiste sõnade puhul peab manitsus paika, sest rõhuliidet ei ole võimalik sõnavormis mujale paigutada. Lugu on aga teine, kui -gi/-ki liitub umbmäärastele asesõnadele, nagu keegi, miski, kumbki ja ükski, kus -gi/-ki on tänapäeval juba sõna algvormis olemas: näiteks sõnas keegi, samas kui sõnas kass seda pole. Umbmääraste asesõnade käändevormide varieerumist on täheldatud juba üle saja aasta.
Keegi, miski ja kumbki on kujunenud küsivatest asesõnadest ning ükski vastavast arvsõnast. -gi/-ki algne tähendus on olnud kinnitav, nagu kes ka ja mis ka. Kinnitav tähendus on neis sõnades aja jooksul kadunud. Umbmäärastes asesõnades on -gi/-ki saanud koos sõnatüvega tervikuna umbmäärase tähenduse, mistõttu tundub keelekasutajatele loomulikum jätta -gi/-ki sõnatüve järele käändetunnuse ette (näiteks kellegile), nagu tuletusliide, mitte käändetunnuse järele (näiteks kellelegi), nagu rõhuliide.
Kuigi kirjakeeles on -gi/-ki kasutust järjepidevalt normitud, selgus minu 2021. aasta eesti keele ühendkorpuse põhjal tehtud uuringust[1], et normingud pole keelekasutajate seas kinnistunud. Uuringust selgus, et kuigi asesõnade keegi, miski, kumbki ja ükski puhul esines ootuspäraselt kõige enam normingupäraseid vorme, kus -gi/-ki paiknes käändelõpu järel (näiteks kellelegi), oli nende nelja sõna peale kokku 14,7% selliseid vorme, kus -gi/-ki paiknes käändelõpu ees (näiteks kellegile), kahe käändelõpu vahel (näiteks kellelegile) või kahes kohas, nii käändelõpu ees kui ka järel (näiteks kellegilegi). Asesõna keegi puhul moodustasid need kolm norminguvastast vormikuju koguni 21,4% ehk peaaegu veerandi kasutusjuhtudest. Seejuures erines -gi/-ki paigutus tekstižanriti: suurel määral toimetatud perioodika- ja blogitekstides oli sagedasem praegusele normingule vastav paigutus, enamasti toimetamata foorumitekstides norminguga vastuolus olev, kuid sõna struktuuri arvestades loomulik kasutus.
Niisiis, kuigi praeguses kirjakeeles on korrektne kassilegi ja kellelegi, on pealtnäha sarnased sõnavormid kujunenud eri radu. See, et sada aastat suurema süsteemsuse poole pürgivat normimist ei ole kasutajate loomulikust vormitajust võitu saanud, näitab vajadust kehtivad normingud aeg-ajalt kriitilise pilguga üle vaadata. Probleem võib olla mitte kasutajas, vaid normingus.
[1] Uurimus ilmub ajakirjas Keel ja Kirjandus 2024. aastal sügisel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.