Briti võrdleva religiooni asjatundja Karen Armstrong on öelnud, et müüdid ei edasta faktilist teavet, need on käitumisjuhised. Ajaloos on inimesed tõesti ju väga palju tuginenud müütidele ja lugudele. Need pärinevad Piiblist ja juba enne Piiblit liikvel olnud eepostest ning muidu pärimustest. Kirjanik Terry Pratchett on aga öelnud, et inimeste arvates on nemad need, kes loovad ja kujundavad lugusid, kuid tegelikkus olevat risti vastupidine.
Üle kahekümne aasta keskkonna ja arengupoliitikaga tegelenud Alex Evans üllitas juba mitu aastat tagasi raamat "Müüdi tühik. Mis juhtub kui tõendid ja argumendid ei piisa?" (Evans, Alex, "The Myth Gap. What Happes When Evidence and Arguments Aren't Enough?", 2017).
Üldmuljelt idealistlikku mõtlemisse kalduv jutt, kuid selles on oma iva. Autor ise kirjutab, et tema raamat on just lugudest. Sellest, mis juhtub, kui midagi sügavamal tasandil katki läheb ja parandamist vajab. Ehk lugudest, mida me nimetame müütideks.
Omal ajal nimetati Evans ÜRO Globaalse jätkusuutlikkuse kõrgetasemelise paneeli tekstide kirjutajaks, kes pidi leidma õigeid sõnu kollektiivse arvamuse väljendamiseks. Lootused olid suured, kuid aasta hiljem kukkus kõik kokku. Riigijuhid ei olevat olnud võimelised mõtlema kaugemale rahvuslikest huvidest ja ilmutama visiooni globaalteemadel.
Eelnevale võib küll lisada, et ajapikku on üht-teist siiski liikunud. Mõtlen näiteks keskkonnatemaatikat, mis on ka rahvusvahelisel tasandil edasi nihkunud. Ei ole ma selle ala aktivist ega hakka arengule hinnangut andma, kuid teema on kindlasti laual.
Alex Evans arvab, et maailm vajab massiliikumist, mis nügiks poliitikuid taastava majanduse suunas, maailma poole, mis elab ökoloogilistes raamides, tagab igaühe põhivajaduste rahuldamise ja hoiab ebavõrdsust mõistlikes piirides. Kõlab rohelise mõtteviisina. Evans lisab, et selleks kõigeks oleks vaja tugevaid ja mõjusaid lugusid ehk müüte, mis meid ühendaksid. Müüdid peaksid andma lootust tulevikuks.
Lugude või müütide mõjust toob ta näite Brexiti näol. Suurbritannia lahkumist pooldava liikumise kampaania oli faktide osas pinnapealne, et mitte öelda kohati valelik, kuid nad pakkusid tugeva loo, esitades Brexitit kui mässulist liikumist, mis võitleb kauge, aruandlusele mitte alluva eliidi vastu. Nende vastaste, Euroopa Liitu jääjate kampaania oli vastupidiselt faktirikas ja tehnokraatlik. Teisel pool ookeani kasutas Donald Trump samal ajal Brexiti-pooldajate reeglistikku oma tegevuses vastaliste vastu vabariiklaste seas ja seejärel Hillary Clintoni vastu.
Nii Brexiti pooldajate kui ka Trumpi kampaania oli emotsionaalselt tugevam kui nende vastastel ja see tõi neile võidu.
Toimunu andis ka õppetunni, et faktid ja andmed tähendavad vähem kui emotsioonidele apelleerimine, milleks ongi paslikud lood ja müüdid. Samuti sai ilmseks, et tähtsad on pere, sõbrad ja kolleegid. Vaadake kasvõi oma Facebooki-sõprade ringi. Suures osas on need kaldumas teiega samasse või vähemalt sarnasesse mõtteruumi.
Keskkonnaaktivistid eelistavad valdavalt omasuguseid ega soovi suhelda inimestega, kellel on teine lugu, teised müüdid. Vaja on siiski näha ka vastaste narratiivi, muidu ei ole võimalik sellele vastu hakata. Ainult taimetoitlaseks hakkamise ja jalgrattaga sõitmisega kliimakriisi ei lahenda.
Nii et on vaja müüte, mis mõjuksid. Winston Churchill oli suur müüdilooja, ta töötas väga palju oma kõnede kallal ja eks sellepärast ongi ta ka tänapäeval veel väärt lugemist ja tsiteerimist. Tema kõnede müütiline külg on endiselt tajutav.
Keskkonnateemadel on müütide nappus. Inimesed on meie ratsionaalses maailmas rohkem huvitunud faktidest kui lugudest. Sellest tulenebki meie müüditühik. Mõne asjatundja sõnul olla me esimene põlvkond, kellel puuduvad ühised müüdid. Ma ise arvan küll, et neid siiski on.
Evansi sõnul on suur osa inimestest loobunud sümboolsest mõtlemisest. Kaasaegse mõtlemise jaoks saab tihti kahest variandist õige olla vaid üks ja teine on vale, aga tegelikkus on mitmekesisem.
Inimeste religioossus on kahanenud, kuid religioonid põhinevad just müütidel ja lugudel. Müütideta maailm on aga ohtlik paik. Sellest sünnivad ka igasugused kultuurisõjad ühiskondades. Arvatakse ka, et inimesed pöörduvad nüüd müüdi asemel turustaja poole. Poodlemine on muutunud ühiseks rituaaliks. Tarbimismentaliteet on seotud staatusega. Staatus on aga olemuselt nullsumma mäng: et keegi võidaks, peab keegi kaotama.
Levinud on negatiivse mõjuga müüdid, nagu keskkonnakollapsi, toidu- ja veepuuduse või muu sellise ennustamine. On olemas võrgustik American Preppers, kus antakse juhiseid, kuidas valmistuda eesolevaks apokalüpsiseks. Nimetatud suuna müütide oht on selles, et ilmastikumuudatuste mõju avaldumisel oleks see iseteostuv ennustus ja inimesed näeksid seda vältimatusena. Selle asemel, et tegutseda. Hoolimata sõdadest elame me aga üldiselt ajaloo ühes rahulikumas perioodis ja ka vaesus on globaalselt ajaloo madalaimal tasemel.
Vajame pikaajalist mõtlemist. Selleks on näiteks asutatud Long Now Foundation ehk Pika Nüüdisaja Fond, mis püüab taolist mõtlemist edendada. Poliitikud mõtlevad pika perioodi all tihti järgmist valimistsüklit, kuid vajame pikemat nägemist.
Samuti vajame laiemat arusaama, kes on "meie", kuna maailm on laienenud. Ja vajame ka mõistmist, mida loeme heaks eluks, et selles oleks koht ka teistel, mitte ainult isiklikul naudingul. Vajame positiivseid lugusid kasvõi sellest, kuidas loodust on taastatud, mitte ainult uudiseid katastroofidest.
Müüdilüngas, kus oleme kaotanud vanad müüdid ja uusi pole tekkinud, on ruumi laiutamiseks populistlikel liikumistel, mis tulevad mõtteturule emotsioonidele suunatud lihtsate lugudega. Usaldus peavoolu vastu sellega väheneb.
Pole olemas ühte õiget müüti. Ajaloos on sellise väljatöötamist ja teistele peale surumist juba proovitud ja katastroofiliste järelmitega. Igaüks võib luua oma müüdi ja need võib kududa kokku ühtseks müüdivaibaks, et müüditühik uuesti täita.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.