Hiljutised valimised Slovakkias ja Poolas tõmbasid korraks taas tähelepanu Kesk-Euroopale. Ühel juhul läks asi eeldatavalt hullemaks, teisel juhul ehk paremaks. Kesk-Euroopa on olnud kahe ilmasõja alguspiirkond ja üleüldse on see üks segasevõitu paik.
Juba geograafiliselt on Kesk-Euroopat keeruline määratleda. Endine Lääne-Euroopa loeb seda enese hulka mitte kuuluvaks, jagades piirkonna Kesk- ja Ida-Euroopaks. Et mida ida poole, seda kahtlasem kant on. Leiutatud on ka seganimetus Kesk-Ida-Euroopa, et ühendada kõik riigid, kes olid varem sotsialismileeri osad. Austria loeb aga end Lääne-Euroopaks, kuigi Viin paikneb Prahast ida pool.
Mida rohkem selle kandi kohta lugeda, seda rohkem võib tekkida küsimusi ja pilt ei saa kuidagi lõplikuks ega selgeks. Lugesin Londoni ülikooli ajaloolase Martin Rady raamatut nimega "Keskmised kuningriigid. Kesk-Euroopa uus ajalugu" ("The Middle Kingdoms. A New History of Central Europe", 2023). Paks teos ja kui palju seal ajaloolaste jaoks uut on, ei oska öelda, kuid igal juhul on materjali sellises mahus, et jagan kogu loo kaheks ja alustan minevikust.
Rady märgib, et enamus Kesk-Euroopa ajalugusid piirdub maadega Saksamaa ja Venemaa vahel, keskendudes praegustele Poolale, Ungarile ja Tšehhiale. Ta ise lisab neile ka Saksa alad ja Ukraina ning Šveitsi. Muide, ÜRO regionaalses jaotuses jääme meie Põhjamaade alla.
Kui geograafiliselt Suur-Euroopa tasandikku vaadata, ulatub see idas ja lõunas stepialadesse, mida kunagi tunti Metsiku tasandikuna. Nüüd sirutub see läbi Ukraina Kesk-Aasiasse. Aastal 1241 purskasid Kesk-Aasiast välja mongolid, keda Euroopas on nimetatud ka koerinimesteks. Rady sõnul oli ka nende liidri ehk khaani nimetus viidanud koerale, haakudes ladina nimega canis ehk koer. Koerinimese kuvand oli tugev ja ungarlased kasutanud enne 20. sajandit tatarlase nimetust koos laiendiga "koerapäine". Ka prohvet Muhamedi on puhuti kujutatud koera peaga.
Kauges minevikus olla Rooma impeerium hõlmanud suure osa Kesk-Euroopast, kaasa arvatud nüüdne Reinimaa ja Lääne-Saksa, suur osa Baierist, Austria, Šveits, Sloveenia ja Lääne-Rumeenia. Rooma mõju oli tunda ka impeeriumi piiri taga. Rooma autorite jaoks oli Kesk-Euroopa tammemets, nii tihe, et muutis ilmagi külmaks. Roomlased olid ka need, kes surusid Kesk-Euroopa rahvastele peale nimetuse germaanlased.
Kui hunnid sundisid roomlasi loobuma Kesk-Euroopa provintsidest, võtsid praegustel Saksa, Austria Ja Ungari aladel koha sisse just needsamad germaanlased. Ladina keel asendus germaani keelega.
Uus Kesk-Euroopa sündis frankide juhtimisel. Keeleliselt oli see germaani ja slaavi segu. Samal ajal ühendas eri hõime pärand, mille kohaselt oli nende arengus määrav hunnide invasioon. Kui Kreeka, Rooma ja varaste kristlike autorite jaoks olid hunnid röövlid, siis kesk-eurooplaste suhtumine oli teine. Neid nähti pigem romantilises valguses. Seda suhtumist võib leida kasvõi Nibelungide laulus. Ungarlased leidsid, et hunnid olid nende esiisad ja Attila ungari valitsejate eelkäija. Sama kipub praegu ka Viktor Orbán arvama.
Karl Suur püüdis Kesk-Euroopat ristiusku pöörata. Germaanlaste aladest ida pool elasid slaavlased, kes katsid maa Balti ja Egeuse mere vahel. Huvitaval kombel on nende päritolu müstika, kuna neid ei mainita enne, kui nad juba kohal olid ja pea kogu Kesk- ja Ida-Euroopa katsid. Kust nad tulid, ei oska ajaloolased öelda.
Viienda ja üheksanda sajandi vahel jõudsid Kesk-Euroopa vallutada või sinna tungida hunnid, ostrogootid, slaavlased, avaarid, baierlased ja frankid. Ja muide, ungarlaste päritolu olla sama segane kui slaavlastel. Levinud arvamuse kohaselt tulid nad Siberist ja rääkisid soome-ugri keelt. Oma osa oli aga ka türgi vere lisandumisel. Kuni 11. sajandini olid kõik Ungari valitsejad turgi nimedega ja ka riietusid türklaste kombel.
13. sajandil peeti kesk-eurooplasi jubedaks rahvaks, kes ei vastanud läänepoolsete alade arusaamale ühiskonna toimimisest. Ei olnud rüütleid, ülikuid ega jõukaid kaupmehi. Kogu regioonis käis kuuluvus koos linnadega. Moodustati linnade liigasid ehk võim oli paljuski linnade käes. Hea näide on Šveits kui kohalike võimude liit.
Jätan vahele Leedu-Poola ühisvürstiriigi, millest palju räägitud. Austria kohta võib aga öelda, et see oli lugude looja. Suur osa juttudest pärineb Habsburgide eelkäijatelt Babenbergidelt. Nood olid abieludega seotud Bütsantsi ja Püha Rooma imperaatorite verega ja lugesid end saatuse poolt suurusele määratuiks. 15. sajandi lõpul valitsenud Maximilianus laskis kirjutada genealoogia, milles tema eellased ulatusid Noa ja inglise kuninga Arthurini. Ka Boheemia ja Ungari neelas Austria abielude kaudu alla ja see liit püsis 1918. aastani.
Martin Lutheri reformatsioon oli mitte ainult Saksa, vaid ka Kesk-Euroopa oma. See kasvatas sügavad juured Põhja-Ungaris Transilvaanias ehk praeguses Slovakkias ja tegelikult ka Poolas. Ottomani impeeriumi invasioon põhjustas Kesk-Euroopas tohutuid rahvaste ümberpaiknemisi. Ühed pagesid põhja poole, nende asemele tulid aga pagulased lõunast, sõjapiirkonnast või türklaste hõivatud aladelt.
Enamikke Euroopa kuningriike eristas religioon. Kesk-Euroopas elasid inimesed nii Püha Rooma impeeriumi raames kui ka sellest väljaspool eri usku kogukondades rahumeelselt koos. Sallivus oli mitte ainult poliitiline valik, vaid ka humanismist ja renessansi klassikahuvist sündinud filosoofiline suhtumine. 1560. aastatel hakkasid mõned Baieri ja Austria vürstiriikide valitsejad siiski taas katoliiklust peale suruma. Valdavaks jäi aga 17. sajandi esimeseks kümnendiks protestantlus, kuigi see tekitas vimma, mis viis puhuti relvastatud konfliktideni.
Kolmekümneaastane sõda oli Kesk-Euroopa kodusõda, millel olid laiad järelmid ja mis nõudis umbes seitse miljonit inimelu. Vastureformatsiooniga Sileesias tekkis usulise jagunemise joon. Põhja- ja läänealadel protestantlus ning lõuna- ja idaosas katoliiklus või uniaatlus. Kaheks oli regioon jagunenud selleski mõttes, et läänes oli maaomand ja idas pärisorjus ning jätkus pidev sisseränne.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.