Ma loen vähe ilukirjandust, mis seal salata. Vene kirjandust samuti üliharva. Õigemini vaid mõnda autorit. Praeguses poliitilises, et mitte öelda sõjalis-poliitilises olukorras on aga silma jäänud mõningad seigad.
Kõigepealt on paljud kirjanikud lahkunud välisriikidesse, kuna ei soovi Venemaal sõja tõttu elada ning ega neil seal ka rääkimiseks või kirjutamiseks olud enam ohutud ole. See oli vist Viktor Jerofejev, kes oma "Vene hinge entsüklopeedias" kirjutas, et ta ei mõista, miks kirjanikud Venemaalt lahkuvad, kuna see on ju ammendamatu teemade allikas. Ja lisas, et samal ajal ei mõista ta lugejaid, kes ikka veel Venemaal on ega ole sealt pagenud.
Muide, Jerofejev ise elab praegu vist Berliinis ja hiljuti ilmus tal seal ka raamat, saksa keeles, kuigi tõlgituna.
Venemaa kirjanike puhul ongi üks näitaja, mille järgi neid nüüdsel segasel ajal hinnatakse. Nimelt seisukoha võtmine nii Venemaa nüüdisreaalsuse kui ka Ukraina sõja teemal. Vladimir Putini ajastu reaalsust ilmestab hästi Vladimir Sorokini raamat "Opritšniku päev". Putini Vene on ju hakanud paljuski sarnanema Ivan Groznõi ajaga, koos bojaaride kihiga oligarhide näol. Ka Sorokin lahkus koos perega Venemaalt, mis pole ka imekspandav.
Seekordse jutu ajendas aga hoopis Viktor Pelevini tänavune raamat "Reis Elevsini" (Виктор Пелевин, "Путешествие в Элевсин", 2023). Omal ajal ilmus Pelevinilt raamatuid ebaühtlases tempos. Ja muide, ka eesti keelde on neid peotäis tõlgitud ehk tuntuim on "Tšapajev ja Pustota". Umbes kümme aastat tagasi pani aga Pelevin raamatute tootmise jooksvale liinile ja igal aastal ilmus üks raamat.
Juba enne seda kadus kirjanik avalikkusest, ei mingeid intervjuusid, kohtumisi ajakirjanike ega lugejatega, kui ma Vene meediast õigesti olen aru saanud. Põhjuseid iga-aastaseks üllitamiseks on toodud erinevaid, kuid üks on vast see, et ta elab endiselt Venemaal ning elatub ainult oma raamatute müügist. Ehk tal ongi vaja pidevalt midagi avaldada, nagu see vabakutseliste kirjameeste puhul üldiselt on. Läänes olla teda vähe tõlgitud, tehtud on vist paar filmi tema romaanide põhjal, kuid väga edutult.
Pelevin on seni oma raamatuis nii või teisiti pidevalt peegeldanud teatavas düstoopilises vormis Venemaa muutuvat reaalsust, uusi arenguid ja nähtusi. Ta ongi olnud populaarne just oma iroonilist laadi nüüdisaja tõlgendustega.
Kuna igal sügisel ilmub raamat, siis oleks loogiline, et selles peegeldub möödunud aasta areng Venemaal. Varem on kriitikud lugenud Pelevinit teravalt poliitiliseks, viimaste raamatute põhjal on see ehk ebaühtlane, kuid täiesti olemas. Igal juhul on kriitikuil teda poliitilisel skaalal raske kuhugi paigutada. Võib-olla hoidub ta sihilikult võimalusest, et teda mingi poliitilise vooluga seostatakse.
"Reis Elevsini" on Pelevini triloogia viimane raamat ja see oli ka põhjus, miks ma selle kätte võtsin. Läbiv joon on tulevikus Maal tegutsev korporatsioon Transhumanism Incorporated. Tegemist on nii-öelda süsinikujärgse ajaga ehk tehnoloogilised saavutused, nagu näiteks autod, on minevik ja inimkond on tagasi pöördunud hoburakendite juurde ja nii edasi.
Korporatsioon tegeleb teatavaks ajaks elupikenduse või igavese elu ostnud inimajude haldamise ja teenindamisega. Nimelt on inimestel selles maailmas võimalik endale osta teatava taseme surmajärgne ajapikendus, mille vältel nende aju on seljaajuvedelikus purgis või urnis kusagil maa-aluses hoidlas ja korporatsioon pakub neile makstud aja jooksul võimalust kehastuda kellekski mingis suvalises ajaperioodis. Üleüldse olla kogu maailma valitsemine tegelikult purgirahva käes, kuna kõik juhtivad ajud on hoiul ja juhivad maailma asju sealt maa alt.
Ajakajaline on ehk jutt Muskuseööst, mille ajal hävitati kogu tehisintellekt Maa peal. Algoritmid olevat nimelt hakanud suunama inimkonda sinna, kuhu see niikuinii jõuab, kuid kiirendatult. Nimelt eksistentsi lõppu. Selle sündmuse nimetus tulenevat Elon Muski nimest, kuna tema purgis olev aju olla seda protsessi juhtinud. Kuigi osa neurovõrke olevat säilinud ja moodustavad aluse korporatsiooni tegevusele.
Nii et seos praegu tähtsate probleemide ja nimedega on olemas. Ka peakangelase saatmine korporatsiooni poolt ajastusse nimega Rooma 3 on kahe tähendusega. Üks on tõik, et tegemist on kolmanda sajandi Roomaga, teine aga viide Venemaale kui Kolmanda Rooma rollile pürgijale. Peategelasedki on vene taustaga.
Üldse on Maa peal endiselt olemas erinevad riigimoodustised, sealhulgas ka Venemaa Heatahtliku Riigi nime all, kuid paljud terminid on arusaadavad vaid vene keele-, ajaloo- ning kultuuriruumi tundjaile.
Kõrvalepõikena märgin, et triloogia esimene osa kandis nimetust "Transhumanism Inc" ja teine "KGBT+". Eks teise raamatu nimes on ka oma sümboolika sees.
See korporatsioon näikse olevat kaudne viide suurtele tehnohiiglastele, olgu need siis Amazon või Google või X. Neiski suunab algoritm paljuski kasutaja tegevust, salvestab tema eelistusi ja kasutab neid omaks tarbeks.
Raamatus on Muskuseööst alles jäänud kirjanduslik algoritm, mis on venekeelne ja treenitud Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" abil.
Autor kirjutab, et Venemaal on selline faktuur, et see saab eksisteerida vaid külmutatud olekus. Ta on nagu mammutike minevikust. Vene hing aga on juba selline, et tahab õnne kõrgustesse tõusta ja alles seejärel korda saadetud kuritöö verejäljed pühkida. Arvates, et inimkonnale tehtud teenete kõrval on verepritsmed pisiasi. Külmutatud seisundis veri külmub ja verised kalossid muutuvad uiskudeks, et verelombil liuelda. Kui tuleb sula, siis Venemaa kinnitused sulavad ja algab verine kaos. Probleemid Venemaal algavat just normaliseerumisest.
Vene jumalat tuleb aga võtta kui maapealseid ülemusi ja nii edasi. Ehk tegelikult on Pelevini teoses Venemaa taas täiesti olemas ja hetkeolukorrast tulenevalt üsna verises vormis.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.