Oleme taustajuttudes varem rääkinud inimeste pürgimisest staatuse saavutamisele ning sellest, kui tähtis võib staatus paljude jaoks olla.
Seekord lähtun ameeriklase Chuck Thompsoni aasta algul ilmunud raamatust "Staatuse revolutsioon. Kuidas madalalaubalised said kõrgelaubalisteks" (Thompson, Chuck "The Status Revolution. The Improbable Story of How the Lowbrow Became the Highbrow", 2023). Selles nimes näib küll olevat teatav annus tähelepanu köitmist, kuid kaante vahelt võib siiski nii mõndagi leida.
Raamatu teema on staatuse muutumine, kuid ka mõned nähtused, nagu näiteks heategevus. Hakatuseks esitab Thompson väite, et staatuse sümbolid on muutunud. 19. sajandi lõpul avaldas ameeriklane Thornstein Veblen raamatu jõudeühiskonna teooriast. Praeguseks olla mees paljuski unustatud, kuid tal olnud häid ja tänini osaliselt pädevaid mõtteid. Vebleni sõnul olla jõudeühiskonna ainus mõte jõudeolek ja ei midagi muud. Ehk jõudeoleku võimalus pani paika ka ühiskonnaliikme staatuse.
Kuid ajad muutusid ja eriti Teise maailmasõja järel tekkis ühiskonnas teistsugune väärtusskaala ja ka uus staatuse tasand. Elustiilina hakkas üha rohkem sümboli rolli tõusma ületöötamine ja pidev hõivatus. Aastast 2017 on näiteks pärit väide, et vaba aeg ja selle veetmine staatuse näitajana olla ajast ja arust. Et liiga palju vaba aega ei tähenda enam kõrget staatust. Et ka töötutel võib ju olla palju vaba aega, kuid vaevalt et ihaldatud staatust.
Teine suur muutus puudutas luksuskaupu kui staatuse sümboleid. Luksus ise ja luksuslik elustiil on aineks arvututele uurimistele ja toimuvad ka erinevad luksustööstuse foorumid. Näiteks Financial Timesi Luksusäri tippkohtumine või luksusliku sanitaartehnika lahendustele pühendatud Expo ja muu selline.
Kaasaegsete staatuse kujundajate ees on aga probleem. Luksus oli seni tuginenud vastava toodangu erilisusele, raskele kättesaadavusele, mis määras ka kõrge hinna. See kõik on vastuolus masstoodangu mõistega. Kuid globaalse mõju saavutamiseks peavad firmad kaupu laiemalt levitama ja küllastunud luksuseturul on üha raskem massilist huvi äratada.
Seetõttu tuldi välja uue loosungiga: eksklusiivsus igaühele! Või: staatus igaühele! Ehk kõigile on luksuskaupade brändid kättesaadavad. Tekkis ka uus rõhuasetus – mitte et kaup oleks harvaesinev, vaid et see on autentne, päris, mitte koopia, odav feik kusagilt odava tööjõu riigist.
Kuidas neid rolexeid ja guccisid-versacesid eristada, on juba omaette küsimus. Kuid igal juhul tähendas areng ja aktsionäride huvide järgimine luksuse suunamist massidesse.
Staatuse kui isiku seisundi suhe teistega on aga jääv suurus ja staatus on endiselt moes. On küll hulgaliselt uurimusi, milles tarbimisele orienteerumine hukka mõistetakse, kuid staatus on laiem mõiste kui pelk tarbimine, see on ka maine ühiskonnas.
Staatusel on mõju inimese ajutegevusele. Näitena võib tuua veinide pimetesti. Kui inimestele valati odavat veini ja öeldi seda olevat väga kallis, siis hinnati seda maitse järgi kõrgemalt kui vastupidises olukorras, kalli veini pakkumisel madala hinnaga ehk madalama staatusega joogi pähe. Üldiselt olla aga kalduvus soetada kalleid asju rohkem omane inimestele, kelle enesehinnang on madal.
Tänapäeva rikaste ja eriti ülirikaste seas on heaks tooniks kujunenud heategevus ehk filantroopia. See tõstab ülirikaste enesetunnet, kohendab seisundit ühiskonnas ja eriti on asi moodi läinud pärast aastat 2018, kui jõukaimate ameeriklaste nimekiri Forbes 400 hakkas avaldama edetabeli uut alajaotust, filantroopia indeksit. Sinna pääses heategevuseks loovutatud rikkuse protsendi alusel. Kuid juba enne seda oli filantroopia kujunenud omaette tegevusalaks.
Heategevuseks asutatakse tihti erinevaid fonde, mille kaudu annetusi suunatakse. Kuna annetused annavad maksuerandeid, siis nähti kohe ka asja tulukülge. Kui 1930. aastal oli USA-s umbes 200 erafondi kogukapitaliga alla ühe miljardi dollari, siis aastal 2014 oli fonde umbes 100 000, kogukapitaliga üle 800 miljardi. Riigis on praegu 1,54 miljonit heategevusühendust, milles töötab üle 12 miljoni inimese. Ühenduste varade kogusumma olla umbes 3,8 triljonit dollarit.
Siinkohal tasub korraks tulla veel maksusoodustuste juurde. Kui Bill Gates eraldas koroonaviiruse vastu võitlemiseks 340 miljonit dollarit, tundus see tavainimesele meeletu summana, kuid tema varalist seisu arvestades oli see peenraha. Lisaks, USA-s võib maksustatavast tulust maha arvata kuni 60 protsenti annetusteks tehtud summadest. Prantsusmaal olla see protsent 65. Ameerika Ühendriikides lähevad heategevusele tagatud soodustused seega maksumaksjale maksma umbes 50 miljardit dollarit saamata maksuraha aastas.
Abivajajateni jõuab annetatud vaid osa, kuna niinimetatud heategevuslikus-tööstuslikus kompleksis on sihtkapitalide nõukogus tihti kõrgel palgal annetaja sugulased ning suur osa rahast kulub edevusprojektidele. Ja osa sihtkapitalidest kulutavad üldse heategevuseks vaid kohustuslikud viis protsenti kapitalist. Kui ülejäänu tootlus on üle viie protsenti, siis sisuliselt sihtkapital kasvatab raha, mitte ainult ei jaga seda.
Seetõttu on tekkinud liikumine nulltulemiga fondide asutamiseks. Ehk raha läheb kõik sihtotstarbeks ja kui raha otsas, siis fond lõpetab. Ja on tekkinud ka USA Patriootlike Miljonäride Ühendus, mis nõuab ülirikaste ehk iseenda suuremat maksustamist. Sellega on seonduv ka paljude rikaste soov vältida liigse mulje avaldamist, kuna varanduse asemel arvatakse tähtsam olevat muul viisil staatust näidata. Osa teeb seda poliitilise käitumise abil ehk läbi poliitika, aga see juba omaette teema.
Ja lõpetuseks märkus, et vahepealne ületöötamise kujunemine staatuse näitajaks on vist pöördunud. Jõudeelu ehk vaba aeg on uuesti väärtuse omandanud. Eks igaüks ise otsustab, millise staatuse poole püüelda.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.