Paar aastat tagasi olevat Lissabonis poliitpsühholoogide rahvusvahelise ühingu aastafoorumil toimunud keskmise ulatusega skandaal. Kui enamus ettekandeid olid tavakohased, siis üks sõnavõtt tekitas kahinat ja suisa lärmakat rahulolematust. Selle mõttegranaadi heitis kuulajaskonda 68-aastane ülikooliprofessor Shawn Rosenberg. Nimelt teatas ta, et demokraatia sööb iseennast ja sellele ei ole määratud kestma jääda.
Veelgi enam, Rosenbergi sõnul osutuvat nüüdisdemokraatiale saatuslikuks meie ajud. Inimesed ei ole lihtsalt loodud demokraatias elama. No pole ka ime, et selline jutt asjatundjate seas joorupi käima tõmbas.
Professor selgitas, et demokraatia on tegelikult raske töö. See nõuab inimestelt teist arvamust omavate isikute, nagu ka teisiti välja nägevate inimeste austamist. See eeldab inimestelt suure infohulga läbitöötamist, et eraldada õiget valest. See eeldab ka mõtlemist, distsipliini ja loogikat.
Rosenbergi selgituse kohaselt ei olevat evolutsioon kaasaegse massidemokraatia kontekstis nende omaduste kasutamist soosinud. Inimesed ei mõtle selgelt. Meie ajusid väärastavad igat sorti eelarvamused. Sellest siis ka järeldus, et inimaju ei suuda demokraatiaga hakkama saada.
Eks seda demokraatia mittetoimimise juttu on räägitud juba vähemalt kaks tuhat aastat, Platonist alates. Nüüdiskriitikute arvates on viimased aastakümned näidanud, et demokraatlik valitsemisvorm hakkab lõpusirgele jõudma. Kui ajas tagasi vaadata, siis aastal 1945 oli maailma riikide seas ainult 12 demokraatiat. Eelmise sajandi lõpuks oli neid 87. Kuid siis toimus pööre. Kõigepealt saabus seisak ja siis tagasilangus.
Freedom House'i eelmise aasta ülevaate kohaselt olid viimase aastaga demokraatia plaanis vähikäiku teinud 60 riiki. Olukord oli paremaks muutunud vaid 25 riigis. Mulluse seisuga elas vabas ühiskonnas vaid viiendik inimkonnast. Aastal 2005 oli neid veel 46 protsenti. Paralleelselt on täheldatav ka populistide häältesaagi kasvamine valimistel, aastail 1998 kuni 2018 näiteks kolm korda.
Harilikult eeldatakse populismi tõusu puhul automaatselt, et see toimub valge enamusega riikides, mis on metafoor läänemaadele. Kuid tegelikult on see nähtus omane kogu maailmale, nahavärvist sõltumata. Lihtsalt läänemaades toimuv on massimeedias rohkem nähtaval. Mõned arvajad väidavad, et tegemist on antidemokraatliku vasturevolutsiooniga globaalses ulatuses.
Ning et küsimus olla pigem selles, millisel moel demokraatia lõpp saabub, kas pauguga või aeglaselt…
Katastroofiteoreetikud väidavad, et demokraatia surm saabub hetkedraamana. Tõestuseks tuuakse sündmused, mida keegi ei oodanud, nagu USA-s trumpistide rünnak Kapitooliumi vastu või Saksamaal avastatud Reichsbürgerite vandenõu riigipöörde korraldamiseks. Et nii mõneski riigis võib demokraatia kaduda lihtsalt võimu vägivaldse vahetumisega.
Teised arvajad ennustavad, et see koolemisprotsess saab olema demokraatiale aeglasem ja pikemaajalisem. Järsu lõpu ennustajad unustavat nimelt kodanikuühiskonna alused, millele demokraatia tugineb ja mida demokraatiad kipuvad kahjuks ka ise unustama. Need nii lihtsalt aga ei murenevat.
Demokraatia taandumisega seoses tuuakse esile mitmeid protsesse, mis seda mõjutavad. Meenutatakse, et demokraatia eeldab, et ollakse vaba näljast, vägivallast ja alandustest. Demokraatia on vastuolus ka mõnede tööandjate ülbusega oma töötajate kohtlemisel. Või kui need teemad kokku võtta, siis öeldakse demokraatia olevat vastuolus kontrollimatu kapitalismiga. Siinkohal tuuakse tavaliselt jutuks juba teemad, nagu varandusliku ebavõrdsuse kasv ja muud nähtused, mida ma siinkohal arendama ei hakka.
Peaks aga täpsustama, et Euroopas ja läänemaailmas eeldatakse jutuks olevat eelkõige liberaalne demokraatia. Ehk siis rahva võim, mida piirab põhiseadus ja milles on tagatud isiku vabadused, nagu sõnavabadus, ja õigused, nagu õigus õiglasele kohtumõistmisele. Selle juures toonitatakse, et need õigused ja vabadused ei ole allutatud demokraatlikule hääletusprotsessile, ehk nende üle ei otsustata hääletusel.
Tänapäeval arvustatakse vabade valimiste olemust, sest see andvat selliseid väärtulemusi, nagu Brexit või toovat võimule liberaalseid väärtusi ohustavaid demagooge. Ja tasub meenutada, et on ka režiime, mis kujutavad endast mitteliberaalset demokraatiat. Ehk neis on valimised, kuid piiratud on näiteks kohtute sõltumatus ja meedia vabadus.
Traditsiooniliselt on demokraatlikus ühiskonnas avalikku arvamust mõjutanud niinimetatud eliit ehk majandusliku, poliitilise ja intellektuaalse püramiidi tipp. Tänapäeval on olukord muutunud. Sotsisaalmeedia ja uued tehnoloogiad on muutnud ühiskonnas toimuva mõttevahetuse justkui demokraatlikumaks. Samal ajal on igaühe võimalus tulla välja oma blogiga ja köita tähelepanu oma ütlemistega muutunud ka demokraatiat ohustavaks. Ehk siis rohkem demokraatiat on andnud tulemuseks hoopis demokraatiast eemaldumise.
Inimeste tähelepanuvõime on lühenenud. Pikkade arutelude asemel mõjuvad lühikesed, kuid värvikad seisukohavõtud ja säutsud. On säutsumeistrite ajastu.
Kui demokraatia eeldab meilt nõustumist sellega, et meie ühiskonnas on inimesi, kes mõtlevad ja näevad isegi välja teisiti kui meie, siis populism levitab just eelkõige sotsiaalmeedia kaudu oma nägemust, mille kohaselt mingit poliitilist korrektsust ei ole vaja. Rahvale pakutakse vaenlasi, keda enese masendavas elujärjes süüdistada ja kelle eest on vaja riiki päästa. Ja see müüb.
Liberaalsete väärtuste levik on sünnitanud vastulöögi, piiratud maailmapilt tiražeeritakse massidesse. Ja mass on rahvahulk, millest arvestatav osa ei vaeva end liigse mõttetegevusega.
Selle peale öeldakse, et demokraatia, eriti selle liberaalne vorm, peab end uuendama ja kohanema. Igaühel soovitaksin aga kujutleda ühiskonda, kus demokraatlikke väärtusi ega õigusi ei ole ja vastata küsimusele, kas ta sooviks selles elada.
Viited lugemishuvilistele
- How democracies die, fast and slow | Eurozine
- Bloodless democracy? | Eurozine
- The Global Expansion of Authoritarian Rule | Freedom House
- The importance of democracy | Chatham House – International Affairs Think Tank
- The Shocking Paper Predicting the End of Democracy - POLITICO Magazine
- The Future of Democracy | The Voice (voicemagazine.org)
- Autocracy Versus Democracy After the Ukraine Invasion: Mapping a Middle Way - Carnegie Europe - Carnegie Endowment for International Peace
- The Real Crisis of Global Order | Foreign Affairs
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.